17.3.09

Haapsalu

Laupäeva (14.03) hommikul kella 9 ja 9.30 vahel startisime kauaoodatud spa-puhkusele Haapsalusse Fra Mare Thalasso SPA-sse. Algus oli paljutõotav, kuna ajalugu ei kordunud ning mind ei õnnistatud trahviga kiiruseületamise eest, nagu see juhtus umbes aasta tagasi ühes armsas 70-alas. Vigadest siiski õpitakse! Marsruut oli midagi sellist: Jõgeva * Põltsamaa * Paide * Türi * Rapla * Märjamaa * Haapsalu, kuid põikasime sisse ka Harju-Ristile Eriku vanavanemate ja tädi juurde, sest ma tahtsin hirmsasti näha Tuksi, kes on seal elav umbes kaheaastane taksipoiss. Asjale lisas vürtsi see, et me olime arvestanud, et ostame bensiini Padisel asuvast tanklast ning punane tuli muidugi juba andis sellest vajadusest märku ka, kuid siis selgus, et kõnealune tankla on juba ammu suletud ning läheduses polegi üldse sellist asja nagu bensiinijaam! Emotsioonid olid laes ja tegelikult oli päris naljakas. Õnneks jõudsime siiski sinna metsavahele, kus too maja asub, ja Eriku vanaisa loovutas meile kanistritäie bensiini. Tänu sellele jõudsime ka ilusti Haapsallu. Enne Harju-Ristit ja Haapsalu sai aga üle vaadatud Sipa ohvripärn, mille näol on tegemist Eesti jämedaima pärnaga (ümbermõõt 6,8 m), mille tüvve on osaliselt sisse kasvanud ohvrikivi. Jõudnud Haapsallu, läksime kohe spasse (umbes kella 15-ks), kuna esimene hoolitsus oli ette nähtud juba 16.15-ks ja selleks oli meretoaseanss (sumedalt valgustatud tuba, kus ainsateks helideks merelainete kohin ja laksumine rannale. Lamamistoolil pikutades saab maalil jälgida imiteeritavat päeva kulgu päikesetõusust loojanguni 0,5 h jooksul). Peale seda sõime õhtust restorani buffet´s ja seejärel tuligi suunduda järgmisele hoolitsusele, milleks oli soolakambriravi (soola aerosool stimuleerib hingamisteede kaitsemehhanisme, on puhastava ja põletikuvastase toimega). Kestvuseks samuti 0,5 h. Sellega olidki meie hoolitsused läbi ja järgmiseks sammuks oli basseini- ja saunapargi külastus. Sinna kuuluvad kõrge (max 110 kraadi) ja madala (max 70 kraadi) temperatuuriga Soome saun, aurusaun, soolasaun, sanaarium, infrapunasaun, mereveebassein, Jacuzzi (massaažibassein), lebola ehk lesila, Kneipp-teraapia ning välibassein. Soolasaunas hõõrutakse meresoolaga sisse kogu keha. Soojal kivitoolil istudes hakkad varsti higistama, nahapoorid avanevad ja nahaveresooned laienevad. Meresoolaga hõõrumise abil eemaldatakse surnud naharakud, et nahka puhastada. Samaaegselt toimib sool ka verevarustust parandavalt ning karastavalt. Sanaarium kujutab endast spetsiaalset sauna aroomi ja valgusega. Kneipp-teraapia on aga mereveebasseiniga samas ruumis paiknev külma ja sooja vee jalutusrada. Minu vaieldamatuks lemmikuks on endiselt välibassein veetemperatuuriga 27 kraadi. Ümberringi on lumi ja jääga kaetud meri, kuid vesi on siiski piisavalt soe, et seda täielikult nautida ja end karastada. Peale kõiki neid tegevusi oli uni kerge tulema ning nii ka läks. Pühapäeva (15.03) hommikul toimus muidugi hommikuujumine selles samas eelnevalt mainitud välibasseinis ning väike saunaskäik samuti. Seejärel oligi juba aeg hommikust süüa ning vaikselt oma asju kokku pakkima hakata. Kella 12-ks olime me spast läinud ning mõlemad arvamusel, et järgmisel korral peab vähemalt 2 ööks tulema. Ja veel parem, kas või nädalaks! See aga ei ole minusugusele tööinimesele kõige lihtsam variant.. Niisiis alustasime Haapsalu ja selle ümbrusega tutvumist. Kõigepealt külastasime Eriku suurel ja minu natuke väiksemal soovil Eesti Raudteemuuseumit: raudteejaamahoone taga rööbastel asuvaid vedureid ja vaguneid. Piiskopilinnus on üks paremini säilinud linnuseid Eestis ning seal linnuseõues me ka natuke jalutasime. Bürgermeistri holm, Krimmi holm, Suurholm - Haapsalu neemiku tipud, mis on olnud linnakodanikele aastakümneid suletud. Siin asusid ja asuvad osaliselt tänini õrnale rannamaastikule mittesobivad tööstushooned ja militaarrajatised. Holmi põhjatipus paikneb piirivalvekordon, läänekallas on kasutuseta ning idakaldal asuvad endise kalurikolhoosi Lääne Kalur administratiivne keskus ning tootmisbaasid ja väikesadamad (Suurholm). Üllatav, kuidas on hüljatud pakettakendega ning ripplagedega üpris kaasaegsed ja korralikud pinnad. Mingid tüübid juba tegutsesid seal ning ilmselt hankisid endale uuesti kasutusele võetavaid ehitusmaterjale nagu näiteks tellised. Samuti võis näha, et võetud oli ka keraamilisi plaate jpm. Üldiselt oli kogu vaatepilt üpris trööstitu ning kahju, et ei ole seda osa linnast korda tehtud. Hiljem lugesin internetiavarustest leitud Haapsalu Linnavalitsuse mingit projekti selle piirkonna välja arendamise kohta ning ilmselt midagi siiski mõeldakse ja kaalutakse. Vahepeal tekkinud nälg sundis meid söögikohta otsima ning nagu muuseas parkisin oma auto Africa Pubi ette ja ei möödunud kaua, kui olidki kõhud jälle täis. Kindlasti pidin külastama oma lemmikmõisa Eestis, milleks on Ungru mõis (loss), mis asutati 1523. aastal, mil ta eraldati naabruses olevast Kiltsi mõisast. Ungru loss on Eesti üks mõjuvamaid ja suurejoonelisemaid neobarokseid mõisahooneid. Peale II maailmasõda jäi Ungru loss nõukogude sõjaväe valdusse ja hakkas kiiresti lagunema, muutudes 1960-ndateks aastateks varemeiks. Kaasajal veidi korrastatud lossivaremetele on teravaks kontrastiks samas asuvad nõukogude sõjaväelennuvälja ehitiste varemed.Korraks põikasime ka Rohukülla ning sai vaadatud sealset sadamat, kust sõidavad reisiparvlaevad Vormsile ja Hiiumaale. Sealt lähedalt leidsime veel ühe võsavahelise jäätee lisaks tollele, mis asub Haapsalus.Veel sai külastatud sellist kohta nagu Pullapää, mis on endine küla Ridala vallas. Seal asub Pullapää neem ja pankkallas. Kusjuures ma natuke kahetsen, et seda panka vaatama ei läinud, kuid küllap jõuab seda teha suvel. Nähtud sai mälestusmärk tsaar Aleksander III-le, kes Pullapää rannas sageli koos perega puhkas. Sellega meie tutvumisretk enamvähem ka lõppes, kuna Kiltsi sõjaväelennuvälja juures patrullis ja jälitas mingit autot politseibuss ning seega ei hakanud me sinna seekord minema, kuna ka need metsavahelised teed pole hetkel kõige parema struktuuriga ning mitte just kõige kuivemad. Käisime veel Konsumis "shoppamas" ja seejärel hakkasimegi Jõgeva poole suunduma. Umbes 3-tunnise sõidu järel olime taas minu kodulinnas ning Erik sai alustada sõitu Tartu poole. Üks asi, mis tegelikult veel mainimist väärib, on nädalavahetuse suurepärane ilm. Päike oli lihtsalt võrratu! Mina pidin loobuma oma nahksaabastest, kuna need vettisid üpris kiiresti ning niisiis käisin ringi paljajalu ja plätudega. Seda enam süvenes kevadetunne! Koju jõudes pistis ema karjuma, et mis mõttes ma paljajalu ringi käin :D Kokkuvõttes ma arvan, et võib igal juhul käiguga rahule jääda ning tuleb juba varsti hakata uut planeerima, kuna ainuüksi kodust ligikaudu 300 km kaugusele sõitmine on juba omaette puhkus. Sama arvab ka Erik. Mõnus tripp oli ning silmaring ka laienes omajagu, kuna eelmisel korral ma eriti ei uurinud infot selle kandi vaatamisväärsuste ja paikade kohta. Nüüd on aga jälle ivake targem tunne ja teadmisi juures.

0 opinion(s):

Post a Comment