27.6.09

22.06 ja 23.06 sündmused

Esmaspäev, 22.06 kulges nii minul kui ka Erikul töiselt. Mina uuendasin vanaisa juures hauaplaate, Erik aga aitas mu isal ehitustöid teha. Kui olin olemasoleva nelja plaadiga juba peaaegu poole peale jõudnud, tulid uued kliendid, kelle käest sain kaks plaati juurde. Vanaisa ei olnud sel hetkel isegi mitte kodus. Neljapäeval pean juba põhitööle pöörduma... loodetavasti ei ole uuesti harjumine väga vaevarikas. Muide, mul on nüüd ka oma rula, roosat värvi ja puha. Erik pani selle spetsiaalselt minu jaoks kokku, et saaksin sõitmist edasi harjutada ja lihvida. Teisipäev, 23.06 ehk Võidupüha algas taaskord varahommikul ning viis meid alustuseks Omedusse. Martti ja Hebe olid juba seal ning neljakesi suundusime siis Avinurme tünnilaadale. See oli järgemööda kümnes laat - päev läbi kestev etendus, mille eesmärgiks on olnud tõsta Avinurme kui ajalooline puutöökeskus Eestimaa kaardile. Oli õige laadailm ning ilmselt veetsime seal ligikaudu kolm tundi, tehes laadaplatsile päris mitu tiiru peale. Vahepeal jõime koduõlut ja mina sõin burksi, Erik aga mingit hapukapsa-kartuli-liha segu, mida mina kohe kindlasti puutunud ei oleks. Pileti ostmisel anti kaasa kupong osalemaks Toila Spa 5-päevase kahele mõeldud ravipaketi loosimises. Loosimiseni on aga päris mitu kuud veel aega... Et laadapäev ikka täiuslik oleks, soetasin omale aprikoositükkidega ja rosinatega lehmakomme ning 120-eeguse nunnu roosa ja mustaga pesukomplekti. Rahvast oli metsikult ning autosid umbes sama palju. Ilmselt mängis oma rolli siin päikesepaisteline ja soe ilm ning vaba päev töölt. Mõnus üritus igatahes, heaks vahelduseks niisama tavalisele poodides kolamisele. Hiljem Omedus tagasi olles võtsime neljakesi ette paaditripi Kirovi tehase juurde. Või õigemini mitte neljakesi, vaid koos Jennyga viiekesi. Kuna aerutada tuli päris mitmeid kilomeetreid, kujunes retke pikkuseks umbkaudu neli tundi. Aerutajateks olime mina ja vend, kuna teised seda kunsti ei valda. Jenny sebis kogu aeg ringi ning siblis ühest paadi otsast teise ja kõõlus paadi külgede najal ning oli muidu hüperaktiivne ja üliasjalik. Klõpsisime pilte ja jalutasime, ajasime juttu, naersime... ühesõnaga niisama tsill olemine. (ja Jennyle leiutasime rihma, kasutades selleks paadiketti) Õhtupoole sõitsime tagasi Jõgevale, Jenny viisime ka koju ja mingil hetkel liikusime juba pardikasse, et natuke jaanilaupäeva pidada. Sõime ja jõime, rääkisime teistega juttu ning nautisime ilusat jaanituld. Kui kell oli juba piisavalt palju, tahtsin ma kodu poole liikuma hakata, sest pidime veel natukeseks rulaga sõitma minema. Viisimegi siis minu Viljandi sugulased ära ning seejärel sain natuke oma sõiduoskusi lihvida. Igatahes olin seekord juba tunduvalt osavam kui esimesel korral rula peal püsimist harjutades. Kukkumiste ärahoidmises olen samuti päris oskuslik. See oli ikka väga mõnus jaanipäev, kui võrrelda näiteks eelmise aasta sama päevaga, mil oma tuju viina ja siidri jms joomisega parandada püüdsin. Loomulikult ei olnud sellest vähimatki kasu ning lõpuks loksusid asjad juba ise paika. Nüüd on kõik teisiti ja nii see ka jääb!!

0 opinion(s):

Post a Comment