2.6.09

Maist sai JUUNI ehk 29.05-01.06

Reedel (29.05) sõitsin natuke ringi oma ema 100-kroonise jalgrattaga. Nii mõnus tunne oli lõhnavatest sirelitest möödudes ja üldse tekkis selline tõeline väikelinnas elamise meeleolu. Näiteks Tallinnas elades vaevalt midagi sarnast kogeda saaks ning see on ka põhjuseks, miks ma tegelikult siinset idülli naudin. Niitsin ka kogu meie maja juures paikneva muru ära ja olin seega kohe eriti tubli, isegi vanematelt sain kiita (maailmaime!). Eriku saabumise ajaks valmistasin ühe kerge ja kiire borši ning käisime siis veel pardikas, et valmistada ette mu uut riiulit ja vanavanematega natuke juttu rääkida. Oli ka järjekordne saunaõhtu ja lõpuks olin ma taaskord rampväsinud ning The New Guy lõppedes vajusid silmad lihtsalt kinni. Laupäev (30.05) algas meil üpris varakult, seega vaatasime filmi Fired Up, millest kirjutan edaspidi. Seejärel suundusime Tartusse, et selle nädala lõpus alguse saavaks tripiks juba üht koma teist valmis osta: grill ja muu sellega kaasnev, külmaelemendid ning sulgpallireketite komplekt (mäletan, et olen sulgpalli tohutult fännanud). Vähem kui neli päeva veel ja alguse saab minu ja Eriku suvetripp. Tõenäoliselt ei saa ma siis netti umbes nädal aega, mis ongi tegelikult meeldiv vaheldus igapäevasele arvutiorjusele. Tartus toimus igatahes mingisugune jalgratturite paraad ja vähemalt pool linna oli blokeeritud, ummikus ning üldse valitses segaduse tipp. Liiklust reguleerivatest politseinikest ilmselgelt kasu ei olnud. Esimesel võimalusel põgenesime linnast ja sõitsime Omedusse, kus mu vanemad juba ees olid. Mina pikutasin päikese käes, musi aitas isal maja aknaid vahetada. Mingil hetkel olime tagasi Jõgeval ja ma tegin veel trenni ning enne magama minekut hakkasime vaatama Prison Breaki The Final Break "filmepisoodi" (st 2x pikem kui üks tavaepisood). Üks meist jäi üpris kiiresti magama ning see ei olnud sugugi mina. Vapralt vaatasin Põgenemise lõpuni ja valasin paar pisarat liigselt kurva lõpplahenduse juures ning üleüldse sellepärast, et üks minu lemmiksarjadest oma otsa leidis. Pühapäeva (31.05) hommikul läksime koos mu vanematega lle Omedusse, kuumakraadid olid metsikud ning palavus tappev. Erik aitas taas mu isal ehitada, mina vedasin liivakoormat laiali ja rehitsesin ka natuke liiva sees. Loomulikult sai ka ohtralt päevitatud ning nahka pruunistatud, tõeline suvi siiski. Ja mis kõige olulisem, minu plaan mais ujuma saada läks õnneks! Jei. Vesi oli tegelikult väga mõnus ja mõjus leevendavalt. Grillisime ka natuke ja saunamõnusid sai nauditud. Maasaunad on ikka omamoodi klassika. Vala aga kausiga vett pähe ja muudkui pese. Ei mingeid kraane ega dušše. Saime Erikuga reketid ka soojaks mängida (not :D). Kõik 3 palli peksime puru ja siis hakkasime neid parandama. Kuna ilm oli kuum, mõjus see pidev ringihüppamine eriti väsitavalt. Ainuke, mis mulle närvidele käis, olid SÄÄSED, need kohutavad putukad! Mul on vist miljon ja üheksateist hammustust jalgade peal. Jõgevale saime kuskil 9 ja 10 vahel ning siis algas alles õudus: nimelt mu kaamera peeglitele oli objektiivide vahetamisel kogunenud mingisugust prahti ja vaatamata sellele, et piltidel see ei kajastu, olin ma siiski äärmiselt häiritud. Ei tahtnud isegi magama minna. Jubedus vähemalt kümnendas astmes. Igatahes esmaspäeval (01.06) käisin läbi kõik (st 2!!) Jõgeva fotonduseärid ning jõudsin lõpuks välja Tartusse Fotoluksi. Jätsin oma kaamera sinna ning nüüd hoian hinge kinni, et see probleem lahendatud saaks. Laupäeval tahaks ikka suuremat sorti fotomaratoni alustada. Viimased päevad tööl ja siis sweet vacation, ootan ootan ootan!! Muide, avastasin mäkis ühe mõnusa burksi - CBO (chicken bacon onions), mis oli sellel päeval ka minu lõunasöögiks.

0 opinion(s):

Post a Comment