25.8.09

20.08 - Taasiseseisvumispäev meie moodi

Tolle lühikese töönädala järjekordsel vabal päeval otsustasime Erikuga trippida meie mõistes teisele poole Endla looduskaitseala ehk siis täpsemalt lääne poole. Pajusi valla keskuse, Kalana küla lähedal jäi kohe silma midagi äärmiselt pildistamisväärset - Otissaare lubjakivimaardla ning Kalanas asuv paekarjäär, kus paiknevad AS Kaltsiidi kaasajastatud killustikutootmise liinid. Netiavarustest sain teada, et ligi 20 aastat Pajusi vallas Pisisaarel tegutsenud paekivikarjäär on Kagu-Eesti suurim killustikuga varustaja, tarnides seda nii tee-ehitajatele kui ka Lõuna-Eesti betoonitehastele. Valdav osa - 80% - läheb kohalike teede ehitusse. Igatahes mul ei olnud õrna aimugi, et Jõgevale nõnda lähedal midagi sellist eksisteerib. Järgmine peatus toimus Koigi külas, kus tegime jäätisepausi Väikese Tomi seltsis ja uudistasime Koigi mõisakompleksi endist meiereid, mis on ühekordne krohvitud seintega paekivihoone. Sümmeetriliselt paiknevad tornikesed, jõulised tugipiilarid hoone välisseinas ja tuulelipp viilu tipus on ajendatud kõrggooti elamuarhitektuurist. Meierei on väravakaare abil ühendatud kõrval asuva lambalaudaga. Tundus juba kuidagi väga paekivirikas päevakene meil kahel... Niisiis liikusime edasi ja võtsimegi ette Endla looduskaitseala läänekülje, alustades Võlingi ja Vilbaste allikatega. See paik oli justkui muinasjutuliselt kaunis ning fotodelt ei saa kaugeltki päris õiget pilti ega tunnet, mida me Erikuga ise kogesime ja nägime. Laudrada, mida mööda seal liikusime, ühendab lähestikku paiknevaid eritüübilisi suuri allikaid: Võlingi langeallikat ja Vilbaste tõusuallikate rühma. Võlingi oja kallaste taimestiku koosseisu mõjutab allikaline vesi: peamised puuliigid on kuusk, mänd ja kask, põõsastest paakspuu, sinine kuslapuu ja kadakas. Kõrge veetaseme tõttu on osa puid kuivanud. Mätastarnad moodustavad kõrgeid tihedaid mättaid, nn "pokusid". Kõige suuremat, 10 m läbimõõduga ja 2,7 m sügavust keset jõge asuvat heleda põhjaga allikalehtrit kutsutakse Vilbaste siniallikaks (Eesti esimese looduskaitseinspektori Gustav Vilbaste järgi). Selle põhjast üleskeeva liiva pilv, mis sisaldab allikalubja terakesi, kumab rohekas-siniselt läbi vee. Järgmiseks aga Purskav allikas. Oostriku jõgi suunati truubi ehitusega 1975. aastal Purskava allika lähedal teise sängi, selle tegevuse tagajärjel moodustus omamoodi saar, millel asub praegu kaunis puhkekoht. Paarkümmend aastat tagasi sattusid geoloogid oma tööde käigus puurimisel veesoonele. Põhjavesi purskab maa pinnakihtide survel geoloogide poolt maasse jäetud toru mööda maapinnale. Tegu oleks nagu tõusuallikaga, kuigi see on inimtekkeline. 2003. aasta kevadel kindlustasid Endla looduskaitseala administratsiooni eestvedamisel OÜ Siimeli töömehed allika ümbrust maakivide ja geotekstiiliga. Väga kihvt ja harjumatult vaikne kohakene, vahelduseks suurematele ja rohkem populaarsetele vaatamisväärsustele. Viimaseks selle avastusretke sihtpunktiks jäi kohake nimega Norra, täpsemalt Norra mõisa park. Norra mõisa on esmakordselt mainitud 1569. aastal, mil Rootsi kuningas Johan III kinkis selle Gerdt Bravele. 17. sajandil omandas abielu kaudu mõisa Heinrich von Knorring, kelle järeltulijatele jäi mõis kuni 1908. aastani. Knorringite nimest on tulnud ka mõisa eestikeelne nimi. 1996. aastal läks hoone eravaldusse ning seda on mõnevõrra taastatud, kuigi taastamise käigus on hävinenud vanad laemaalingud. Norra mõisapargis oli keerukas tiikide ja kanalite süsteem, mis oli ühendatud lähedalasuvate Norra allikatega. Väga-väga maaliline vaatepilt ning kahju, et sellised unikaalsed arhitektuurinäited tavaliselt ei säili algsel kujul, nagu tegelikult võiks. Kokkuvõttes oli meil kahel üks huvitav ja kindlasti ka hariv päev kaunil Eestimaal. Isegi ilm oli meie poolel ning andis väljasõidule palju juurde. Alati ei pea selleks kodust kaugele minema, et midagi uut ja põnevat näha.

0 opinion(s):

Post a Comment