31.8.09

The Last House on the Left (2009)

If bad people hurt someone you love, how far would you go to hurt them back?
The Last House on the Left on käesoleva, 2009. aasta ameerika päritolu õudusfilm, mille lavastajaks Dennis Iliadis - mees, kes võitis linateose eest BIFF (Bruss
els International Festival of Fantasy Film) konkursil Silver Raven auhinna. Tegemist on uusversiooniga samanimelisest 1972. aasta filmist. Peaosades saab näha järgmisi tähti: Tony Goldwyn (Without a Trace), Monica Potter (Saw), Garret Dillahunt (No Country for Old Men), Sara Paxton (Sydney White). Sissejuhatuseks: film räägib Mari vanematest, kes katsetavad kättemaksu grupile võõrastele, kes nende kodus ulualust otsivad ning, nagu peagi selgub, on tulistanud nende tütart ja jätnud tüdruku surema. "Õudusemeistrid" Wes Craven ja Sean Cunningham vaatavad taas üle oma nii-nimetatud maamärgiks oleva filmi, mis algatas Craveni režissöörikarjääri ja mõjutas õudusfilme järgnevatel dekaadidel: The Last House on the Left. Tuues ühe kõigi aegade kurikuulsaimatest thrilleritest uue generatsiooni ette, toodavad nad loo, mis uurib, kui kaugele on võimelised minema kaks tavalist inimest, et nõuda kättemaksu psühhopaatidele, kes kuritarvitasid nende last. Samal õhtul, kui perekond Collingwood saabub oma järveäärsesse suvemajja, röövitakse Mari (Sara Paxton) ja tema sõbranna ühe vanglapõgeniku ja tema kamba poolt. Kabuhirmul ja surema jäetuna on Mari ainuke lootus jõuda tagasi koju vanemate Johni ja Emma (Tony Goldwyn, Monica Potter) juurde. Kahjuks otsivad Mari ründajad pelgupaika tormi eest just selles samas kohas, kus tüdrukul ohutu olla võiks. Ja kui perekond taipab kohutava loo tagamaid, teevad nad nii, et kolm võõrast neavad maa põhja selle päeva, mil nad tulid "viimasesse majja vasakul". The Last House on the Left ei ole sugugi tavaline õudusfilm ning kaugeltki mitte selline, nagu ma ette kujutasin, enne kui lõpuks selle vaatamiseni jõudsin. Põhimõtteliselt kogu filmi vältel hoidsin hinge kinni, et mis nüüd küll edasi juhtub? Kaasahaarav, kohati vägagi õudne, natuke dramaatiline, kindlasti mõtlemapanev linateos. Tekivad küsimused, et mis võib toimuda nende psühhopaatide peades, mis aga kirjeldamatuid õudusi läbi elanud Mari peas või tema vanemate Johni ja Emma mõtetes... Ma ütleks ilmselt, et tegemist on pigem psühholoogilise õudusfilmiga, mitte tüüpilise veristamislooga. Ja ma jäin filmiga väga rahule! Positiivne üllatus nii-öelda intelligentsete õudusfilmide vallast. 9/10

0 opinion(s):

Post a Comment