24.8.09

Laupäev, 15.08 - Viimane päev, Turtle River

Hommikul seadsime taaskord sammud naaberküla Georgioupolise poole, kuna tekkis tahtmine siiski sinna mäkke (Drapano neem ja selle kaljune rannik) ronida ning neid ilusaid vaateid veel kolmas kordki nautida. Muide, seal on võrreldes Kavrose randadega jõhkralt külm vesi, aga ka väga selge ja ilusa varjundiga. Mäe nõlvadel seigeldes jõudsime juba päris kõrgele, kuid kuna ei omanud vastavaid riideid (loe: katvaid ja pikki), siis päris tippu ei läinud, sest jalad said niigi katki kriibitud igasuguste teravate okste ja taimede pihta. Ei saa ka mainimata jätta, et Georgioupolise sadama haned, pardid ja pelikan on kõige kihvtimad linnud, keda ma näinud olen. Lihtsalt nii siiralt vaatavad sulle otsa ja loodavad saia või muud söödavat kraami. Tagasi Kavrosesse läksime sedapuhku mitte mööda rannaäärt, vaid kasutades kiirteeäärset väiksemat, nii-öelda külateed. Ja avastasime midagi head! Nimelt, kui igal pool pakutakse turistidele võimalust osta "reise" Turtle Riverile, siis tegelikult üsna meie hotelli lähedal oli täitsa ehtne Turtle River, kus võis näha kümneid ja kümneid väikseid peanuppe veest välja piilumas ning toidupala ootamas. Need on merikilpkonnad, tillukesed ja suured, tohutult armsad. Läbisegi arvukate kalaparvedega. Spetsiaalselt käisime kilpkonnadele küpsiseid ostmas, et neid siis seal natuke aega toita. Nii kihvtid väikesed tüübid. Tõelised turistimagnetid! Merikilpkonnad tulevad munemiseks üksildastele meresaartele ja jätavad oma munad liiva sisse. Koorunud kilpkonnapojad on vaid 5 cm pikkused. Merikilpkonnad elavad kuni 300 aastaseks. Maailma suurim merikilpkonn elab soojades ookeanides ja on kuni 2 meetri pikkune. Viimast korda sai ka mereveemõnusid nauditud ning päikese käes vedeletud. Seda kõike saab olema põhjust taga igatseda. Kreeta ilmad on sõna otseses mõttes kuumad ja kohati tekkis ivake selline kõrbemaastiku tunne, kuna rohelist ei ole just väga palju... Pole vihma, siis ei ole ka siravat rohelust - lihtne ja loogiline. Nagu ka giidid ütlesid: Kreetal on piisavalt vaatamist, et seal vähemalt kaks korda käia ning tõsi see on, kuna seekord sai nähtud vaid põgus osa kogu sest ilust. Avastamist tasub kindlasti ka lõuna- ning idarannik, mis on turistidest vähem puudutatud ja pigem looduslikumad ning naturaalsemad. Põhiline on see, et sai tundma õppida Kreeta kultuuri ja inimesi, kõike seda, mida Eestimaal ei ole. Samas tulebki ju hinnata seda, mis on endal olemas ning tõdeda, et mitte miski ei ole täiuslik. Erinevad elamused kokku annavad aga üpris ideaalse pildi sellest maailmast, milles me elame.

0 opinion(s):

Post a Comment