23.8.09

Reede, 14.08 - Knossose palee

Hommikul varakult, juba kell 8.15, väljus buss ekskursioonile Knossose paleesse ja hiljem ka Iraklioni. Enne Iraklioni ning Knossosesse jõudmist läbisime veel ka Rethymno ja Bali. Knossose paleest, mis oli Euroopa kultuuri hälliks peetava Minose tsivilisatsiooni au ja uhkus, on veel üht-teist järel. Palee laskis ehitada kuningas Minos, kes müüdi järgi sulges hiiglaslikku loss-labürinti oma koletu poja Minotaurose. Tollel oli inimese keha, härja pea ja halb komme toituda inimlihast. Knossos koosneb sadadest suure paraadõue ümber koondatud ruumidest. Nende hulgas on troonisaal, sammassaale, vaateterrasse, isegi vannitube. Viimaste tuhandeid aastaid vana veejuhtmestik ja vannid on säilinud kuni tänapäevani. Vannitubade seinu katavad sinna nii sobivad pildid delfiinidest ja lendkaladest. Lossi plaan on väga keeruline. Käigud ja trepid teevad järske käänakuid, tõuse ja langusi mööda treppe, pealegi on loss veel mitmekorruseline. Pole siis ime, et tekkis müüt Kreeta saare labürindist. Et enamikel üksteise kõrvale ehitatud ruumidest puudusid väliseinad, ei saanud neile aknaid teha. Valgus tuli avaustest laes, mis mõnikord ulatusid nagu valguskaevud läbi mitme korruse. Omapärased on ka sambad. Need jämenevad ülaosas ning värviti piduliku punase, musta ja kollasega. Knossoses on säilinud palju hindamatu väärtusega freskosid (seinamaalid), mille vanus ületab 4000 aastat. Nende säilinud osadel võib näha pidulikke sündmusi, eriti neide ja noorukeid usulise sisuga härjamängude juures, jumalannasid, naispreestreid või ka taimi-loomi. Seinu kaunistavad ka värvilised reljeefid. Inimesi kujutati neil küll egiptusepäraselt - jalad ja nägu kõrvaltvaates, õlad ja silm otsevaates - kuid nad mõjuvad palju vabamalt ja loomulikumalt kui inimesed egiptuse reljeefidel. (Loe veel Egeuse kunstist!) Palee on välja kaevatud ning osaliselt rekonstrueeritud 20. sajandi alguses Sir Arthur Evansi poolt. Iraklion on saare pealinn ja ühtlasi suurim linn Kreetal. Kreekas on ta suuruselt 5-ndal kohal. Iraklion sai oma nime müütilise tegelase Heraklese järgi. Selles, saare suurimas linnas, on meresadam ja rahvusvaheline lennuväli ning hästi arenenud turismitööstus. Linn on saare kaasaegse elu keskus lärmaka turu, kalliste kaupluste ja meenelettidega, uute diskoklubide ja traditsiooniliste tavernidega. Iraklioni ümbritsevad vanad veneetsia müürid, mistõttu linna pääseb ainult läbi linnaväravate. Linnas on väga palju vaatamisväärset: ilus veneetsia kindlus sadamas, muistse kindlusemüüri ja turu varemed, keskaegsed purskkaevud, kitsad tänavad kohalikele suurnikele kuulunud itaalia stiilis majadega, muuseumid ja iidsed kirikud. Linna suurim huviväärsus on väljapandud leidude hulga ja hinnalisuse poolest omataoliste hulgas ainulaadne arheoloogiamuuseum. Pealinnas oli meil umbkaudu 2,5 tundi vaba aega, mida oma tahtmise järgi sisustada saime. Nägime ära Venizelose väljaku (linnarahva jaoks ka Lõvide väljak), mille keskel asub uhkete lõvikujudega Morosini purskkaev 17. sajandist, kusjuures need lõvid pidavat pärinema koguni 14. sajandist. Jäi aega ka väikeseks shopinguks, kuigi tegelikult ei olnud Iraklioni poodide kaubavalikus mitte midagi erilist. Sain vaid sandaalid, milliseid olen juba pikka aega endale soovinud ning veel ühe hõbedase lipsukesega vöö. Pärast mõningast ringivaatamist väljuski juba buss. Lahenes ka müsteerium Porto Georgioupolise hotelli kohta... Nimelt ütles bussijuht, et hotell oli lihtsalt pankrotti läinud ja nii lihtne see kõik oligi, kuigi natuke imelik siiski jätta kõik sellisel kujul maha... Kummaline. Õhtul tegime Kavroses veel natuke shopingut, kuna tegemist oli siiski eelviimase päevaga Kreeta saarel. Mainiks veel ka seda, et ilmselgelt võiks korraldada kampaania "Kreeta saar puhtaks!", kuna siin on teeäärtes, tänavatel ja põhimõtteliselt igasugustes võimalikes ja võimatutes kohtades meeletult prügi, mille alla kuuluvad ka vanad autovrakid, mööbel ja muidugi taara, pakendid jms. Lagunenud maju on samuti omajagu. Kokkuvõtvalt: enamik meie Eesti linnu näevad kõvasti puhtamad ja viisakamad välja kui Kreeta külad või linnad. Nagu üks giididest ka mainis, kreetalaste jaoks on seadused tehtud mitte täitmiseks, vaid neist mööda hiilimiseks. See paistis päris mitmetes kohtades selgelt välja. Samas on nad väga sõbralikud ja igatpidi viisakad turistide vastu, kes nende elatusallikaks on. Nimelt tegeletakse pool aastat turismiga ning ülejäänud kuus kuud maksab inimestele miinimumpalka riik, kuid seda ainult juhul, kui ollakse ametlikult tööl. Riigiametnike töökohad on aga eluaegsed, neid ei saa mitte keegi vallandada, olenemata töökvaliteedist või ükskõik, millest muust. Väga olulisel kohal on kreetalaste jaoks loomulikult oliivide kasvatamine ning nendest õlide, kreemide, seepide, šampoonide ja palju muu vorpimine. Nii palju siis kohalikust töösüsteemist.

0 opinion(s):

Post a Comment