30.9.09

Äktsion koduaknast ehk 28.09

Juhtus see siis esmaspäeva hilisõhtul, kui väljas juba piisavalt pime oli. Jaama tänavalt kostus valjut juttu, niisama räuskamist ja muidugi veel ka autode müra. Näha oli sealjuures terve hunnik tüüpe ringi patseerimas ning vähemalt nelja autot, millest umbes pooled võisid olla bemmid. Keegi oli autoga ninapidi kraavi (võssa) suutnud sõita. Sirge tee, 50-ne ala ja selge ilm ehk siis silmnähtavalt "andekas" saavutus, nii-et palju õnne!! Tüüpide tuju oli üpris laes, kuni aga sõitis kohale politseibuss ning seadusesilmad hakkasid neilt aru pärima. "Mis siin juhtus??", vastus: "Kogemata...". Armas ju iseenesest. Veel uuriti, kes oli roolis, mille peale kõlas kuskilt: "Ei mäleta...". Igatahes tuli auto sealt võsast kätte saada ja sellega nüüd ka juba järjekindlamalt tegeleti. Rehv suitses, masin paukus, kutid elasid kaasa ja lõpuks, pärast paari katset, saigi auto välja tõmmatud ning väga ontlikult asuti sündmuskohalt üksteise järel lahkuma, saatjaks politseibuss. Tavaliselt saab selliseid asju Õhtulehe veergudelt lugeda, kuid nüüd toodi pilt lausa live´is koju kätte, mis on päris hea! Palju tublisid inimesi ja ilusaid autosid üheskoos actionit tegemas ja vaikset õhtupoolikut vürtsitamas. Kui kas või keegi juhtunust midagi õpib ning järeldusi teeb, ei olnud sündmus vähemalt asjata ja mõne tulevik on võib-olla ivake helgem... Mina tean, millest räägin, kuna veedan oma lühikesest elust juba järjekorras kuuendat aastat autoroolis/autoomanikuna ja Eesti liikluskultuuris ei ole midagi säravat või eeskujulikku, pigem tuleb iseenda eest väljas olla ja kõigele ise tähelepanu pöörata. Ka teiste tehtud vead kõlbavad õppimiseks, et mitte ise sama reha otsas korduvalt trampida. Tuleb olla lihtsalt tark.

0 opinion(s):

Post a Comment