23.9.09

Homecoming (2009)

A girl never forgets her first love...
Homecoming on ameerika päritolu indie-thriller, mille lavastajaks Morgan J. Freeman. "Indie" on muide lühend sõnast "independent" ning tähendab filmi, mis on toodetud väljaspool igasuguseid suuri stuudioid. Peaosades Mischa Barton (The Sixth Sense, Virgin Territory), Matt Long (Ghost Rider, Sydney White), Jessica Stroup (The Hills Have Eyes II, Prom Night), Michael Landes (Final Destination 2). Mike (Matt Long) oli staarsöötja sinikraeliste väikelinnas, kus jalgpall tähendab kõike. Pärast stipendiumi saamist Northwesterni ülikooli pöördub ta jõuluvaheajaks tagasi koju ja kõik on üllatunud, nähes Mike´i koos uue tüdruksõbra Elizabethiga (Jessica Stroup), kes on üsna rikas neiu Chicagost. Kuid mitte keegi ei ole rohkem shokeeritud kui Mike´i iluduskuningannast endine tüdruksõber Shelby (Mischa Barton), kes soovib meeleheitlikult Elizabethi kadumist. Pärast veidrat autoõnnetust jääb aga vigastatud Elizabeth Shelby võimusesse ning lahti pääseb tõeline põrgu, kui Shelby teeb kõik, et Mike tagasi saada. Esiteks, nägin ära Mischa Bartoni, kellest olin varem vaid seltskonnaajakirjanduse vahendusel kuulnud, kuid ei olnud õrna aimugi, kes see tsikk on või mida ta teeb. Muuseas on ta minuga samal aastal sündinud... ja peaks olema tuttav Marissa Cooperi rollist ameerika teleseriaalis The O.C. (minu jaoks ilmselgelt siiski mitte). Mischat saab näha ka õudusthrilleris Walled In, krimikomöödias Assassination of a High School President ning varsti ilmuvas draamas Don´t Fade Away. Üks detail, mis mulle Homecomingus tema juures ei meeldinud, oli see suitsetajatele omane kähe (natuke mehelik) hääl, kuid muidu päris arvestatav psühhopaadi roll. Nüüd aga punkt kaks ehk siis mida ma üldiselt Homecomingust arvan. Minu hinnang on positiivne, sest põnevus oli pidevalt lakke kruvitud ja Shelby käike oli päris huvitav jälgida ning Homecoming meenutas mulle ühte sarnast filmi minevikust, kus populaarne kirjanikuhärra sattus avariisse ja tema suurim fänn hakkas mehe eest hoolitsema ning lõpuks juba haiglaslikult terroriseerima ja aheldama. Ka see naisterahvas oli justkui kivist ja ükski peks ega hoobid teda ei peatanud. Veel tahan rääkida sellest, kui taipamatud võivad olla mehed. Nimelt, kui Elizabeth kadunuks jäi, siis käitus Mike nagu vana rahu ise, arvates, et muidugi laseb tüdruk niisama jalga ja kõik on kõige paremas korras. See mõjus kohati üpris ärritavalt, kuna väidetavalt oli Elizabeth Mike´i jaoks see "õige" ning tüüp pidanuks ju tüdrukut sel juhul nii palju teadma, et välja jagada, kas midagi halba juhtunud on. Aga vähemalt tekitas film emotsioone ja pani mõtlema ning teemat natuke laiemalt haarama. Mulle Homecoming meeldis. 7,5/10

0 opinion(s):

Post a Comment