1.9.09

Inglourious Basterds (2009)

Once upon a time in Nazi occupied France...
Inglourious Basterds on Quentin Tarantino loodud Teise maailmasõja aegne kättemaksufilm, mida võeti üles nii Saksamaal kui ka Prantsusmaal, alustades 2008. aasta oktoobrist. Filmi tegevus toimub natside poolt okupeeritud Prantsusmaal ning film jutustab kahest natsi-valitsuse kukutamise mõrvaplaanist: üks kavandatud noore juudi-prantsuse päritolu kinopidajanna poolt ja teine ühinenud ameeriklastest skalbiküttide poolt. Inglourious Basterds võeti vastu järjekorras 62. Cannes Film Festivali põhinimistusse võistlema prestiižika Palme d´Or-i eest ning maailma esilinastus toimus just seal, maikuus. See oli ainuke ameerika päritolu film, mis käesoleval aastal Cannesi auhinna võitis. Täpsemalt parima näitleja auhinna Christoph Waltzile. Minu meelest ka igati õigustatult, kuna mees oli oma rollis tõesti tasemel. Saksa okupatsiooni esimesel aastal Prantsusmaal on Shosanna Dreyfus (Melanie Laurent) tunnistajaks oma perekonna hukkamisele natsikolonel Hans Landa (Christoph Waltz) poolt. Shosannal õnnestub napilt põgeneda ja ta lendab Pariisi, kus saab uue identiteedi ning hakkab kinoomanikuks ja -operaatoriks. Mujal Euroopas organiseerib leitnant Aldo Raine (Brad Pitt) kokku grupi juutidest ameeriklasi viima läbi kiiret ja šokeerivat kättemaksu. Hiljem vaenlasele tuntud kui "tõprad", ühineb Raine´i rühm saksa näitlejanna ja topeltagendi Bridget von Hammersmarkiga (Diane Kruger) missioonil kukutada natsi-Saksamaa liidrid. Saatusejumalannad koonduvad kinoavarustes, kus Shosanna oma vimmas planeerib isiklikku kättemaksuplaani... Minu lemmikuteks olid Melanie Laurenti Shosanna, tõeliselt tugev isiksus nauditava stiilitunnetusega (eriti see punane kleit filmi lõpustseenidest...), ja Til Schweigeri Hugo Stiglitz. See mees on tuttav ka filmist Deuce Bigalow: European Gigolo. Kindlasti mainiks ära veel Eli Rothi Donny Donowitzi. Roth on tuntud filmidest Grindhouse ja Death Proof, esimeses proovis mees ka lavastajakätt Robert Rodriguezi kõrval, teine on Tarantino teos. Viimasena neljast lemmikust toon veel esile Wilhelm Wickit mänginud mehe, kel nimeks Gedeon Burkhard, kõigile tuntud saksa seriaalist "Alarm für Cobra 11 - Die Autobahnpolizei". Kuigi iga karakter oli omamoodi eriline, jäid mulle silma just need neli, kes kuidagi eriti säravad ja huvipakkuvad olid. Ja mulle meeldis see Tarantinole omane huumorisoon filmis. Naerda sai päris korralikult. Vahepeal tuletas end muidugi meelde Kill Bill, sest nende linateoste ülesehitus on mitmes osas sarnane: näiteks jagunemine peatükkideks, aga ka muusikavalik ning üleüldse kogu see tunne, mis filmi nautides tekkis. Võib välja tuua näiteks momendi, kus "tõprad" itaallasteks kehastusid, olles Bridget von Hammersmarki saatjateks, oskamata aga sealjuures põhimõtteliselt sõnakestki itaalia keelt (välja arvatud Arrivederci...), samal ajal lootes, et kolonel Landa niikuinii seda keelt ei räägi. Kuid välja tuli vastupidine ning kogu see seik oli niivõrd humoorikas, et muutis võimatuks tõsiseks jäämise. Ja üldse, kogu näitlejatekollektiiv oli briljantselt valitud. Tõepoolest, film, mida peaks iga kinosõber nägema, kõigil neil mainitud põhjustel ja loomulikult ka tipptasemel osatäitjate tõttu. Kuna mind ei häirinud filmi juures mitte miski, võiksin lõpmatuseni kiita... Minu jaoks oli Vääritutes tõbrastes piisavalt nii vägivalda, mustades toonides huumorit kui ka harivat ajaloohõngu. Lühidalt: film minu maitsele, geniaalne meistriteos. 10/10

0 opinion(s):

Post a Comment