14.9.09

Nädalalõpp 11.-13.09 (pildis & sõnas) II osa

Edasi suundusime Raadile. Mitte küll autode kiirendusvõistluse pärast, vaid hoopis sealset mõisakompleksi ja parki külastama. Ma ei olnud seal kunagi varem käinud, ja kohe alguses vihastasin, sest mingid jobud olid oma prahi erinevatesse kohtadesse vedelema jätnud, selle asemel, et prügikastide kasutamine enda jaoks avastada. See selleks... jalutasime ringi ja tegime kompleksile tiiru peale. Tuletõrje veehoidla treppidel ronisime samuti ning muidugi oli super ilm heaks eelduseks pildistamisele. Ja nendelt piltidelt selgub muuseas ka, mida kujutab "minu viies"... Igati mõnus jalutuskäik hommikuses sügises. Hea võimalus ka plaanide tegemiseks ning niisama jutustamiseks. Kuna musil oli veel natuke aega minuga olemiseks, siis vedasin ta endaga ka Zeppelini kolama. Shoppasingi siis umbes 50 eegu eest endale sealt väärtuslikku kraami - kõik väga head ja huvitavad leiud, nagu näiteks pildiraam ja pitssokid. Pärast seda viisin Eriku koju ja läksin ise Eedenisse, kust otsisin visalt emale pesunööri, haha. Lindexis oli päris kenasid asju, kuid endale ma sealt midagi ei soetanud, vaid õhtul Jõgeval olles käisin hoopis üle väga-väga pika aja sekkarikaupa sorteerimas. Kohe alguses leidsin üliägeda sinise vintage kotikese, millesse isegi minu hiigelmõõtmetega rahakott ilusti sisse mahub. Edasi tulid välja veel mõned kihvtid pluusid ning ehtne Tommy Hilfigeri teksaseelik, mis hetkel vanaema juures parajakstegemisel on. Kokkuvõttes väga edukas "shoping", kulutamata mitte ainsatki krooni. Ilmselt näitan leitud asju ka siin, kui need pesust/vanaema juurest kätte saan. Moepostitusi ongi kuidagi väheks jäänud. Laupäev oli üldse üks tegus ja mitmekülgne päev: aitasin isal laudu värvida ning emal rohtu lõigata ja tegin veel umbes sadat erinevat asja. Tiir pardikasse oli veel eriti efektiivne: avastasin kibuvitsapõõsast putuka, kes minu amatööripilgu läbi oli ilmselt rohutirts. Ma nägin vapustavalt lähedalt, kuidas ta seda heli "valmistas" ning enne tema põgenemist sain paar päris arvestatavat fotot. Tunne oli kohe superhea! Loomulikult kulus omajagu aega, et veenda vanavanemaid selles, et minu uus tätoveering ei tähenda veel maailmalõppu. Aja möödudes see vist ka õnnestus... Isale rääkisin ka, miks just selline tätoveering ning millised on minu tulevikuplaanid seoses selle pildiga. Hebe ütles, et ilus on, ja kui saaks, siis tahaks endalegi. Ema ütles, et olen lihtsalt hull... haha. Hetkel teavadki sellest vaid vähesed, kuna ma ei öelnud jällegi ette, et tätoveeringut tegema lähen. Üllatused ongi põnevamad. * Pühapäev, 13.09 - "Maiken! Maiken?" Selline oli minu äratus pühapäeval, kostudes õuest ning olles mu vanematepoolne leiutis. Nimelt tuli neil kahel geniaalne mõte uks kinni lüüa ilma, et võtmed ka käepärast oleks. Niisiis pidingi end püsti ajama ja neile ust avama minema. Alustasin siis oma hommikut meega pannkoogiga ning filmiga The Final Destination. Tore, et seda kinno vaatama enam minema ei pea, kuna tegemist on ilma igasuguste üllatusteta õudusfilmiga, mis millegi uuega vaatajat ei kostita. Aga eks sellest saab pikemalt lugeda minu filmirubriigist. Tegin laupäeval puhtaksküüritud (nii seest kui ka väljast) autoga linnas mõned tiirud, vanavanematelt sain hübriidsed maasikvaarikad (või siis vastupidi...), mille maitse on üpris huvitav, nagu ka omamoodi välimus... Jälle sain ka "nautida" Jenny pügamist, mis on alati maailma kõige suurem võitlus minu ja tema vahel. Keegi teine sellega loomulikult tegeleda ei tahagi. Mina ka mitte, kuid mis seal ikka... oligi kergeks soojenduseks minu eesootavale regulaarsele trennile ja päeva lõpu lähenemisele.

0 opinion(s):

Post a Comment