20.9.09

Nädalalõpp 17.-20.09 (1. osa)

Neljapäev, 17.09 - Laiuse Pärast tööd otsustasime Erikuga minna Laiusele, et mõned sügisesed pildid teha. Päike küll paistis, kuid õhk oli siiski harjumatult külm ja ringi luurasid ka mõned vihmapilved. Mis seal ikka, tuleb tõdeda, et sügis on käes. Vähemalt on kogu see värvigamma igati nauditav ning mulle väga meeldib intensiivsus, mida kõik need kollased ja rohelised varjundid pakuvad. Sattusin juhuslikult ka mõningate Laiusega seotud vanasõnade otsa: Tulesüütaja palk: saab Laiuse mäe alt hobusesita seest öhe kaeratera kukega pooleks. * Kured viivad ühe sööma-aja kaasa. * Sool ja sabata silk on vaeselapse võileib. * Parem suutäis soolast kui maotäis magedat. * Saksa sial ikka suuremad kartulad. Need neli on Laiuse kihelkonna vanasõnad ja nagu ma märkasin, kajastab igaüks neist just toitu! Täitsa huvitav oleks teada, mis teema Laiusel söödava kraamiga olnud on, et seks puhuks lausa hunnik vanasõnu valmis on vorbitud. Õhtu kodus kujunes aga vägagi draamarohkeks ja läks juba lõpuks üpriski käest ära, kuigi ma eriti ei imesta selle peale. Elu ei saagi lihtne ja üksluine olla ju! Reede, 18.09 - Küpsetuspäev vol 1 Uue nädalavahetuse alguse puhul otsustasime Erikuga midagi küpsetada ja kõigepealt suundusime vajaliku kraami hankimiseks Selverisse. Seal jälitas meid üks Kalevi komme pakkuv tädi, kes oli absoluutselt igal pool, kus meiegi, ja kui me näiteks jahuleti ääres midagi vaatasime, tuli ta seal isegi meile soovitusi jagama. Ju me siis tundusime sellised, kes kohe kindlasti jahu valimisel abi vajavad. Muide, mis kõige olulisem (veidram) - meile ta komme mitte kordagi ei pakkunud... Igatahes saime kõik vajaliku ostetud ja keeksi valmistamine võis alata. Mingit retsepti ma ei kasutanud, kuid vaja läks kodukeeksi segujahu, margariini, vett, piimašokolaadi glasuuri, röstitud maapähklipuru, rosinaid ning jõhvikaid, mustikaid ja põldmarju (arvan, et olid just need marjad, kuid marjateadlane ma ilmselgelt ei ole...). Põhimõtteliselt tuli kõik omavahel kokku segada ja pärast küpsetamist katta keeks glasuuriga ning oodata selle tahenemist. Lõpp-tulemus oli väga maitsev ja ma sain taaskord veenduda selles, et suudan üpris osavalt kokata (isegi ema ei olnud kiidusõnadega kitsi). Kuna mu tätoveering paranes seekord vähem kui nädala ajaga, lubasin endale ühe väikese Gini, samal ajal kui Erik Coldrexi hõrgutavat maitset nautis. Ja mis veel mainimist väärib, on see, et pesime Jenny puhtaks ning terve selle aja karjus koer põhimõtteliselt appi (ma arvan, et tema keeles võis see umbes nii kõlada), kuna Martti ja Hebe olid just süüa tegema hakanud ning Jenny ei saanud silma peal hoida, kui midagi juhuslikult maha pudenema peaks. Vaesekene, haha.

0 opinion(s):

Post a Comment