22.9.09

Nädalalõpp 17.-20.09 (2. osa)

Laupäev, 19.09 - (Lääne-)Virumaa seiklused Päeva alustamine ei olnud just kergeimate killast, kuna voodi mõjus ilmselgelt magnetina. Niisiis vaatasin mingil hetkel ANTM-i 13. hooaja 3. osa ära, millest tegelikult eelmisest sissekandest täpsemalt võimalik lugeda on. Igatahes pärast mõningast sättimist võtsime suuna Lääne-Virumaa poole. Tee peale jäid teiste hulgas näiteks Karepa ja Toolse. Külastasime Toolse ordulinnust, mis on kõige ägedam linnus üldse! Ühtlasi on Toolse linnus Eesti põhjapoolseim ja noorim keskaegne ordulinnus (ehitusaeg 1471. a), mis pidi kaitsma sealset sadamat mereröövlite rüüsteretkede eest. See sadam oli tol ajal Rakvere mereväravaks. Linnust hävitati nii Liivi sõja kui ka Põhjasõja käigus, mil see muutus lõplikult varemeiks ja hüljati. Millalgi oli seal korralik turismiarendus käinud (laevamaketid, liumägi lastele, toiduvalmistamise kohad jne.), kuid nüüdseks on kõik hüljatud. Samas seda maagilisem see kõik tundub, ning ausõna, üks kihvtimaid kohti minu meelest! Turnisime kõik müürid ja keldrid ning laevad läbi, et midagi avastamata ei jääks (isegi mina oma natuke kõrgematel kontstel). Tegelikult oli isegi natuke kahju sealt ära minna... Siiski läksime järgmisena Kundasse, mis muide on tekkinud 1870. aastal rajatud tsemendivabriku juurde. Sattusimegi kohta, kus alustati tsemendi tootmist Eestis ja kus asuvad Kunda muuseum (avati 1967. a endises tsemenditehase kontorihoones), tsemenditehase pudelahi (on ainsana säilinu Euroopas) ja hüdroelektrijaam (on esimene Baltikumis). Sain šoki, kui jäin vaatama pudelahju korstent, mis justkui kõikus või vajus... Erik mainis siis, et kõik korstnad pidavat õrnalt kõikuma... õudne! Ta leidis endale uue sõbra Soucantoni (Tallinna kaupmees ja Briti Tallinna auasekonsul) näol, kelle süntaks Kunda jõe ääres asub. Kolasime veel veidi linnas ringi, et kas mingi toidukoht leida või siis muul viisil süüa saada. Pidime leppima Konsumiga ja veendusime, et Kunda on dressisõprade paradiis. Absoluutselt kõik, keda nägime, kandsid dresse... armas. Jõgeva on tõesti väga nunnu linnake ikka, kui Eestis piisavalt ringi käia ja võrdlusmomenti omada. Tegime sealt kiiresti minekut ja Eriku kaardilugemise põhjal pidime jõudma Letipea poolsaarele, kuid leidsime õige pea end hoopis Viru-Nigulast, mis asub Letipeast piisavalt kaugel. Mis teha, ilmselt oli asi Coldrexis... haha. Sõime (minu ports - grillvorstikesed ja keedukartulid - maksis Konsumis umbes 6 eeku...), heitsime põgusa pilgu Kalvi mõisale, jalutasime natuke veel mere ääres ja saingi oma Saabi Rakvere poole tagasi suunata (jõudsime korraks ka juba Ida-Virumaale). Kuna ma tahtsin osta veel ühte suurt karpi oma kingadele, külastasime natuke ka poode. Leidsingi nii ratastega karbi kui ka nunnu kristalse peegli. Kreeta teokarpidele saime mingid klaasist nõud ka lõpuks, nüüd kui juba üle kuu aja meie reisist möödas on. Kaua otsitud kaunikene? Kuid see ei olnud veel sugugi kõik! Mul vedas hullu moodi, sest leidsin Seppäläst kleidi, mis minu mäletamist mööda on Soome moekunstniku Hanna Sareni looming ja see maksis vaid 79 eeku!!!, mis on umbes 10 korda vähem kui algselt. Aga sain ka 39 eeguse (algselt 449.-) musta neetidega kaunistatud kleit-tuunika. Ilmselgelt õnnepäev! Teel tagasi Jõgevale veendusime mõlemad, et suurte veokite roolis on tihtipeale idioodid - nimelt kaldus üks selline kurvis osaliselt vastassuunda ja meid päästis põhimõtteliselt vaid see, et ma olen autoroolis suhteliselt külma närviga... Liiklus on üldse üks veider nähtus. Näiteks võiks pigem koju jääda mutid, kes ei näe ega kuule ning koperdavad keset teed ja seda veel teosammul, eirates igasuguseid reegleid või seadusi! Lambakari... Vähemalt oli meil musiga üks äge päev ja kindlasti ka piisavalt vaheldusrikas ning põnev. Trippimine, shoping ja ekstreemsused käsikäes... Enne magamaminekut sai vaadatud õudus-thrillerit Homecoming, millest minu filmirubriigist täpsemalt lugeda saab. Pühapäev, 20.09 - Küpsetuspäev vol 2 Alustuseks, ma nägin unes seda, kuidas hullunud karu mind ja teisi inimesi jälitas ning taga ajas ja ilmselt nahka pista lootis (põgenemine toimus näiteks kaubanduskeskuses, aga ka suvalistes kuurides ja majades...). Ja sama päeva Kanal 2 Reporteris oli uudis sellest, kuidas karu ründas Jaapanis turiste!!! Kerge deja vu tunne tekkis igatahes, kuigi ma olen ka varem sarnaseid kokkusattumusi oma unenägude ja reaalse elu vahel kogenud. Veider... Kui nüüd küpsetamise teemat veidi avada, siis valmistasin lehttaigna-ameerika peekoni pirukaid (kattes need õrna munakihiga). Ema oli vaimustuses ja kiitis taevani... Veel tegin ühe tillukese lehttaigna-kollase ploomi koogi (fariinsuhkru, või, kaneeli ja mandlilaastudega). Erik, kes pidi enne lõunat Tartusse minema, jäi seekord minu saavutuste maitsmise aust ilma... Peale kokandusalaste saavutuste sain hiilata veel ka muruniitmise jõu- ja ilunumbritega. Lõpuks oli küll selline tunne, et annan otsad, kuid see jäi siiski ära. Ega siis asjata muruniitmist trenni-inimesele ei usaldata... Muuseas on mul plaanis ka jooksmas käima hakata, kui vaid rohkem vaba aega oleks. Eks aeg näitab ja temperatuurid samamoodi: miinuskraadid ilmselt jooksmist väga ei soosi, kuigi praegused ilmad on jällegi superluks. Ainuke asi, millega ma selle möödunud nädalavahetuse jooksul tegeleda ei jõudnud, oli RIIDED. Täpsemalt tahtnuks ma kõik need värsked riided, mis veel väljas, kappidesse ilusti ära sättida, kuid aega jäi siiski napiks. See aga tähendab, et uus nädal saab pühendatud uutele riietele, et mitte rohkem kappe tühjendada.

0 opinion(s):

Post a Comment