15.11.09

09.-12.11

09.11 (esmaspäev) - Minu pere koduses postkastis oli ümbrik Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Kirjastus OÜ-lt. Ümbrik sisaldas endas 6 postkaarti, sama palju ümbrikke ning veel järjehoidjaid ja kingipakikaardikesi. Kirjutati ka, et kaartide ostu- ega tagastuskohustust pole. Kehtib vabatahtlikkuse printsiip. Uurisin siis nende kodulehekülge ja avastasin, et olen selle ühingu kohta juba varem üht koma teist kuulnud ning samuti sealsete kunstnike kohta. Uskumatuna tundub, et suu i jalaga on võimalik nii ilusaid pilte maalida. Samamoodi on positiivne asjaolu, et need inimesed seda üldse teevad ja on endale nõndaviisi mingi sihi leidnud ning paika seadnud. Minu südametunnistus lihtsalt ei lubaks nende pingutustest mööda vaadata ja kaardid niisama omastada. Ise iga päev tööl käies ei sooviks ju ka seda tasuta teha ning hea on, kui sinu tööd hinnatakse ja tähtsaks peetakse. Sellega seoses tekkis tahtmine ka näiteks Tartu koduta loomade varjupaika aidata, võib-olla isegi vabatahtlikuks hakata, kui see mulle ajaliselt võimalikuks osutuks. Ma tean, et Erikul on sama soov ning koos teeme me selle asja kindlasti lähimal võimalusel ära. 10.11 (teisipäev) - Taasavastasin ühe oma nii-öelda unistuste autodest - 1988. aasta Volkswagen Scirocco. Tegemist on Scirocco II generatsiooniga, mida toodeti 1982-1992 (väidetavalt 291 497 autot). Kui ma saaksin seda autot kusagil enda lähedal garaažis hoida, siis soetaksin Scirocco suveautoks ning muul ajal kasutaksin ikka edasi oma kallist Saabi. Ilmselgelt ei kao see idee ega soov mitte kuskile ja varem või hiljem teen ma selle teoks. Oi, kui mõnus võib olla stiilse vana autoga suvel mööda Eestimaad ringi kruiisida... Üks minu unistustest. Ühesõnaga, kui kusagile tekib selline sobiv garaaž, siis saab ka auto ära osta. Loogika missugune! 11.11 (kolmapäev) - Elu on täis üllatusi ja need saabuvad just siis, kui seda kõige vähem oodata oskad. Veelgi enam, tuleb ette ka asju, mille juhtumist ma mitte kunagi uskunud ei oleks. Minult palus andestust keegi, kellelt seda kõige vähem ootasin... või pigem, ei oodanudki absoluutselt. Kuigi ma ei pidanud tema peale viha, oli siiski südames hea tunne, kuuldes seda, mida kuulsin. Ja just seetõttu, et igaüks elab eeskätt iseendale ja just iseenda pärast tuleb halbade asjadega võidelda ning need seljatada. Kui mina olen põhjus, miks keegi oma elu paremuse poole suunab, siis ei saa mul ju midagi selle vastu olla. Väga vähe on neid inimesi, kes mulle korda lähevad ja kelle muresid ma nõus kuulama olen ning võimalusel ka abiks olema. Ja loomulikult on hea kuulda, kui kellelgi on minu üle hea meel, isegi olukorras, kus ta enda kohta päris sama öelda ei saa, kuid vähemalt proovib. Minu seisukoht on selline, et andestamine on tugevate omadus ning seda mõtet järgides võib endaga vägagi rahul olla. Enamuse ajast proovin käituda just nii, nagu soovin, et ka minuga käitutaks. Kahetsemine, kõhklused ja kahtlused ei ole lihtsalt minu teema. Tuleb elada siin ja praegu ning võtta elult kõik, mis võtta annab. Tuleb andestada, kui võimalik. Mitte midagi ei peaks tegemata jätma, sest teist võimalust ei pruugi lihtsalt enam tullagi. Meil kõigil on vaid üks elu, mida sajaprotsendiliselt hinnata tuleb. 12.11 (neljapäev)

0 opinion(s):

Post a Comment