1.11.09

Oktoobri viimane ja novembri esimene

27.10 (teisipäev) Pärast tööd kokkasime Erikuga valmis ühe veidi teistsuguse küpsisetordi, mille komponendiks oli näiteks kohv - vedelik, mida ma ei tunnista absoluutselt. Õnneks võidutsesid koogi maitses hapukoor ja kakao ning kohv ei skoorinud peaaegu üldse. Hea mahlane variant iseenesest. 28.10 (kolmapäev) Põhimõtteliselt suurema osa hommikupoolikust maadlesin (või noh, sooritasin rahulikult) testi, mis on vajalik 22. - 23.10 toimunud "Sademevee..." koolituse edukaks lõpetamiseks. Kui algus, ehk siis esimesed pilgud testile, oli päris õudne, hakkas mõne aja pärast asi siiski arenema ning lõpp oli juba pigem kerge. Igal juhul võisin ma endaga täiesti rahule jääda, aga muud varianti ei ole muidugi olemaski. 30.10 (reede) Selleks, et tunda ennast elus kindlalt ja turvaliselt, on vaja kõigest kolme asja - toetavat ja mõistvat perekonda, ustavaid sõpru ning üht korralikku kindlustusseltsi. (Gjensidige kodulehelt) Jutu mõte on aga selles, et ma vahetasin oma Saabi (liiklus)kindlustusseltsi ja valisin Gjensidige, kuna, oh üllatust!, see on rahaliselt kõige soodsam. Põnev fakt on aga see, et Gjensidige eelkäija alustas Norras kindlustustegevust juba 17. sajandil, siis tulekindlustusühistuna ja nüüd on see 400-aastane kindlustuskogemus saadaval ka Eestis. Pärastlõunal tsillisin peaaegu kaks tundi autoteeninduses oma Saabi kõrval, pälvides kiidusõnu (ilus ja tubli tüdruk) ja komplimente oskuse eest ISE roolivõimuõli mootorisse kallata. Pärast oli kätel mõnus õlilõhn juures ja autoteeninduses on mul üldse sada korda kodusem tunne kui näiteks juuksuri juures... 31.10 (laupäev) ehk Halloweeni päev Vaatamata sellele, et mul oli üks kahest ainukesest puhkepäevast, ärkasin 8.10 ja hakkasin sättima Tartu "tripiks". Enne väljasõitu ütles Saab, et minupoolse esitule pirn on läbi... Okei, õnneks hoidsin vanu originaalpirne alles, aga nüüd on autol üks silm sinakas ja teine kollakas. Järjekordne pretendent lahendust ootavate probleemide nimistusse. Niisiis, seekord toimus minek koos vanavanematega ja läbitud kohtadeks olid Bauhof, Eeden, Kaups jne. Nüüd siis otsustasin järele proovida ka mäki uue burksi - rukkileivaga McFeasti - mis oli isegi täiesti söödav (vähemalt suure näljaga...). See käik oli aga igas mõttes produktiivne, sest ma sain endale tervelt kaks nii-öelda külma ilma riideeset - Pepe Jeansi sügisjaki (või jope... ma ei oska õiget nime anda) ja Hilfiger Denimi kampsuni (nööpidega ja klassikaliselt ilus). Nüüd võivad talvepoolsemad ilmad ja kraadid juba vaikselt tulla ning ma ei pea siis lõdisema. Bauhofis pandi igatahes jõulukaupu juba välja ja kui aus olla, siis ei olegi ju eriti palju aega sinnani jäänud. Oeh, kuidas aeg ikka lendab! Aga okei, ma ei hakka jälle sel teemal heietama. Mainin hoopis, et Catwalkis oli soodukas -30% just nimelt lilladele toodetele, mis on päris huvitav. Haarasin ka siis ühed lillad kõrvarõngad sealt endale (19 eegu eest). Mitte, et mul kõrvakaid veel vähe oleks, aga liiga palju ei ole neid ka samas kunagi. Ja veel, ma sain ka piisavalt suures koguses igasugust joogi- ja söögikraami, mis peaks üpris pika aja varudeks kõlbama. Kui tagasi sõitsime, libistas vanaisa rahulikult kõrvalistmel õlli. See oli päris mahe, ja üldse, miks mitte, kui võimalus on. Ta pesi pärast mu auto ka ära, sest see ei tahtnud porikihi alt enam välja paista. Mina suhtlesin samal ajal kolme sokuga, pakkusin neile õuna ja näppisin niisama sarvedest või habemest. Muhedad tüübid need kolm totukest. Ülejäänud õhtu kulus filmiarvustuste kirjutamisele, trennile, saunale, söögile ja isegi kergele toakoristamisele. Tegelikult ma jõudsin üllatavalt palju ära teha. Jei. 01.11 (pühapäev) Kavatsesin magada nii kaua, kuni tõesti enam ei viitsi, aga natuke enne 10-et olin laksti! üleval, sest telefon otsustas heliseda. Õudne. Poolunisena loivasin õue miinuskraadide kätte ja läksin autot üle pesema (tegelikult pesi siiski vanaisa...), seekord sooja veega. Positiivse poole pealt pean mainima, et nii ilusat ilma ei ole juba ammu olnud. Selline tõeliselt karge ja päikeseline talviselt jahe meeleolu - igati mõnus. Kahju ainult, et kaamera aku tühjaks hakkas saama. Veel üks oluline fakt on see, et ma olin võimeline oma riidekuhjad kappidesse mahutama. Ei uskunud, et see võimalik on, aga reaalne katsetamine viis sihile. Siiski ootan aega, mil saan endale nii-öelda unistuste garderoobi, kus on lõpmatult ja piiranguteta ruumi. Igal juhul võin oma enam-vähem korras toaga praegu igati rahul olla, kui välja arvata olukord laua peal. Mis seal ikka, täiuslikkus olekski liiga igav.

0 opinion(s):

Post a Comment