31.3.09

Inimesed ja iseloomud

Täna tuli mul idee kirjutada inimestest ja nende iseloomuomadustest. Mitte laialt kõigest ja kõigist, vaid just sellisest grupist, nagu seda on kadedad inimesed. Mulle teevad sellised vahel isegi natuke nalja, kuna üldiselt on neil millestki väga puudus ning iseenda ja oma eluga nad ilmselgelt rahul ei ole. Kui inimene on rahul ja õnnelik, siis ei ole tal vajadust teistele nähvata, lihtsalt ebasobivaid märkusi teha või niisama labane olla. Tark inimene oskab oma suu lahti teha siis, kui selleks on õige aeg, loll aga vatrab valel ajal ja vales kohas, arvates ise, et küll ta on alles äge ja kõik teised on nõmedad. Mulle sellised inimesed ei sümpatiseeri, kes ei oska olla mõistvad, sõbralikud ja just nimelt vastavalt olukorrale käituda. Ja neid, kellega ma suhelda tahan, eraelus, ei olegi tegelikult palju - aja jooksul olen kõvasti väljapraakimist rakendanud ning kui vaja, praagin veel! Samas on ka väljapraagitute asemele uusi tekkinud ning ka üks ja parim. Üldiselt arvan ma, et vajalike ja tähtsate inimestega suhtlemine ei lõpe ning kui lõpeb, ei ole järelikult need inimesed nii olulised siiski olnud. Mina ei tunne mitte kellestki puudust, sest need, kes on olulised, on mul olemas ja ebaoluline ei mängi rolli. Ja ma ei kadesta mitte kedagi, sest olen rahul sellega, kes olen mina, milline ma olen ja mis mul on ning ega mind ei huvitagi inimeste arvamus, kes pole tegelikult adekvaatsed mind hindama. Ja mind adekvaatselt hindajaid ON äärmiselt vähe - mu mees ja perekond - teised aga mitte, ja ongi hea! Loomulikult ei ole kõik inimesed kadedad ja õelad, aga see külg kerkib liiga paljudel ja liiga tihti esiplaanile, varjutades inimese võib-olla vägagi sümpaatse iseloomu. Ja see on kurb, kuna ma ei viitsi suhelda inimestega, kes ei suuda olla positiivsed ja rahulolevad. Õnneks ei ole vähe ka neid, kes seda on ja julgevad teha komplimente, öelda hästi, naeratada, olla lihtsalt meeldivad! Mul on alati hea meel selliste persoonidega suhelda ning viimasel ajal ongi korduvalt mind komplimentidega rõõmustatud ja mis seal salata, hea on kuulda, kui inimesed suudavad näha elu värvilistes toonides ja ei pillu kibestunult ebaviisakusi.

30.3.09

Mõtlesin, et peab natuke ka niisama nädalavahetuse-juttu ajama. Laupäeval (28.03) käisime musiga Müürilille täikal. Ma ei viitsinud eriti süveneda ning seega liikusime sealt üpris kiiresti edasi. Ema aga oli ühe ostu sooritanud, mõeldes mulle. Nimelt rohkelt roosat sisaldava nunnu kaelakee (* vaba aja tekkides proovin ka mõningaid moealaseid sissekandeid siia lisada). Minu valikud langesid aga pühapäeval Guess´i kasuks. Armastan selle brändi rõivaid! Kasutatud riiete eest eriti maksta ei soovi, kuna nendega on oma teema ning ka tasuta variandid, mis võimaldab natuke vabamalt sorteerida ja valikuid teha ning ka ebasobivaid elemente nii-öelda välja heita. Lähitulevikus on lootust saada ka uus riidekapp kaldseina sisse, nii-et see tähendab võimalust sorteerida ja sättida ning mingi süsteem luua. Laupäeval sai tegelikult ka Omedus käidud jälle ning seekord juba ka suvilas sees, et mingi ülevaade olukorrast hankida. Põhiline on see, et saaks elektri ühendatud ning seejärel juba kamin tuba soojaks kütma ja koristus- ning remondi- ja sisustustööd võivad alata! Mainimata ei saa jätta ka mu päris osavat kokandusalast saavutust: penne pasta koos hakkliha ja bolognese-basiiliku-maitselise pannikastmega. Musi panus oli kurgi-tomati-peterselli salat sealjuures. Pildil on veel ka siider Kiss Premium Dry. Mõlemad olime ülimalt rahul ning veel järgmisel päeval igatsesime seda kiirelt otsa saanud saavutust taga.

What Happens in Vegas

"Get Lucky"
Selleks, et eelmine nädal ei lõpeks ilma ühegi filmivaatamise ja arvustuseta, langes valik romantilisele komöödiale What Happens in Vegas (Abielu Vegase moodi, 2008, 99 min). Ei ole just kuigi värske linateos, kuid vaatamata see mul siiski oli. Karismaatilise pidutseja Jack Fuller´i (Ashton Kutcher) ja vaoshoitud karjäärinaise Joy McNally´ (Cameron Diaz) tormakas nädalalõpp Las Vegases leiab lõpu, mis pole sugugi lihtne ja loogiline pidutsemisjärgne "pohmakas" või mälulünk. Nimelt, need kaks, kellest esimene (Jack) vallandati just oma isa poolt mööblitootmisettevõttest ning teine (Joy) jäeti maha peigmehe poolt kogu nende sõpruskonna ees, satuvad pühasse abielu liitu! Ja et sellest veel ei piisanud, paneb Jack Joyle kuulunud mündi mänguautomaati, millega naine just ka mängis ning võidusummaks on muinasjutuline 3 miljonit dollarit. Kuna raha on tihti nii-öelda kurjajuur, siis ka selles filmis: noored ei suuda raha rahumeelselt jagada ning lähevad kohtusse, mis aga toob šokilahenduse antud juhtumile. Nimelt määrab kohtunik Jackile ja Joyle pool aastat nii-öelda sundabielu, mille jooksul peavad nad koos elama, nõustaja juures käima, ühesõnaga võitlema oma abielu toimimise eest. Järgnev on juba üsna koomiline, alustades WC-ukse eemaldamisest, et Joy seda ruumi hõivata ei saaks, lõpetades stripparite koju kutsumisega Jackile kiusatuse tekitamiseks ja pop-corni püksi toppimisega, et naine seda süüa ei tahaks. Nii need noored võitlevad selle vastu, mis lõpuks niikuinii juhtuma peab. Jack ja Joy armuvad ning edasi võib juba ise mõelda.. Kaks ägedat tegelast on ka Rob Corddry´ Hater ja Lake Bell´i Tipper, kelle omavaheline nääklemine pakkus head meelelahutust ning filmi lõpus sai samuti nende kahe üle korralikult naerda. Natuke ka auhindadest-kandideerimistest: * 2009. a. omab film kahte nominatsiooni Razzie Award´il, vastavalt halvim naisnäitleja (Diaz) ning halvim ekraanipaar (Diaz ja Kutcher). * 2008. a. võideti aga Teen Choice Award´il kaks auhinda: komöödianäitleja (Kutcher) ja romantiline komöödia. Komöödianäitlejanna nominatsioonis oli ka Diaz. See selleks. Taolised komöödiad ei olegi ilmselt mõeldud mingite oluliste auhindade püüdmiseks, vaid kergeks meelelahutuseks neile, kellele taoline žanr midagi pakub. Minu hinnang on järjekordselt midagi sinna keskmise kanti, mis tähendab, et tegemist on hea ajaviitega ning kaasamõtlemist mitte vajava filmiga, kuid sugugi mitte halva teosega. Ilus ja romantiline lõpp sobis nagu valatult! 6/10

26.3.09

Väike vahekokkuvõte

Juba mõnda aega tiirleb mul peas mõte, et võiks siiani blogis kajastatud filmide kohta mingisugused 10-palli süsteemis hinnangud siiski anda. Nüüdseks üle kuu aja olen seda blogi siis pidanud ning kõigi (v.a. ÜHE*) filmide kohta siia ka niivõrd kuivõrd pika/lühikese teksti kokku kirjutanud. * see "v.a. ÜHE" tähendab, et filmi Friday the 13th kaheksakümnendate aastate versiooni kohta ma siia ei kirjutanud, kuna tegemist oli üpris kesise ning mitte kõige asjalikuma filmi/vaatamisega. 1. / 2. Marley & Me (2008) 9/10 1. / 2. Valkyrie (2008) 9/10 3. Slumdog Millionaire (2008) 8/10 4. Taken (2008) 7/10 5. / 6. Friday the 13th (2009) 6/10 5. / 6. Good Dick (2008) 6/10 7. Quarantine (2008) 5/10 8. Rachel Getting Married (2008) 4/10 Üpris raske on muidugi nii-öelda täiesti adekvaatset hinnangut anda, kuid praegu arvan, et umbes sellised peaksid need punktid minu seisukohalt olema: parimad on kindlasti Marley & Me ja Valkyrie! Rachel Getting Married on siiamaani minu silmis nendest filmidest küll kõige igavam, aga eks näis, võib-olla toob tulevik uued tuuled ning muudab antud situatsiooni.

24.3.09

Nädalavahetus 21.-22.03

Laupäeva lõuna paiku suutsime Erikuga lõpuks majast välja saada ning nagu plaan ette nägi, kavatsesime kuskile sööma minna. Kuna läheduses ühtegi arvestatavat kohta polnud, sõitsime Põltsamaale ja maandusime mõningase otsimise järel Hullava naise pubis. Ühtegi halba sõna mul sealse toidu kohta öelda pole: kanafilee oli väga maitsev.Eriku auto suhteliselt räpane (loe: porine) välimus võimaldas ette võtta järjekordse sõidu asfalteerimata teel ning porikiht autol sai veelgi täiendust. Sai selgeks, et Viljandimaal leidub hulgaliselt kehvas seisukorras teid ja mahajäetud väikseid külakesi/maju. Ja veel-üpris tihti nägime teeäärtes (nt Rõika külas ühe mahajäetud maja aias) karuputke, mida ma oma elu jooksul eriti märganud polegi.Hämmastav, et inimesed suudavad sellistes paikades veel elada, kus põhimõtteliselt mitte mingisuguseid märke sotsialiseerumisest enam pole: puuduvad kauplused, isegi paljud majad on põlenud või lihtsalt hüljatud. Jõgeva on ikka eriti asjalik linn, kui nüüd natuke võrdlustööd teha. Veel sai käidud Võrtsjärve ääres, sest oli soov sinna ehitatud vaatetorni uurida. Aga see järveäär nägi välja nagu mudamülgas ning seega jäi torni ronimine ära. Tuleb oodata paremat ilma ja tõenäoliselt suve.Enne koju tagasi pöördumist käisime veel Lustiveres, mis on samuti väike külake, aga sedakorda Jõgevamaal. Seal oli oivaline šašlõki lõhn, mis pani veel rohkem õiget kevadet ja suve igatsema. Pühapäeval sai aga pardikas käidud ning päike oli jällegi võrratu. Jalutasime niisama metsa vahel ringi ja tegime pilte. Kuna kaasas oli ka Jenny, vajab mu auto kerget koristamist ja karvaeemaldust. Igatahes oli vägagi tegus ajaviitmine ja kinonduse poole pealt lisandus samuti blogisse uut materjali filmide Quarantine ja Taken näol.

Taken

"I don´t know who you are but if you don´t let my daughter go I will find you I will kill you"
Taken (Röövitud?) on Pierre Morel´i põnev krimidraama (93 min). Sisust: 17-aastane Kim (Maggie Grace) on oma isa, pensionile jäänud endise agendi Bryan Mills´i (Liam Neeson) au ja uhkus. Bryan lahkus salateenistusest, et resideerida Californias Kimi lähedal. Tüdruk elab oma ema Lenore (Famke Janssen) ja rikka kasuisa Stuarti juures. Põhisündmused saavad alguse sellest, et Kim palub Bryanil alla kirjutada loale Pariisi reisile minekuks. Reis toimub koos Amandaga (Katie Cassidy), kes on Kimi sõbranna. Suure mangumise ja erinevate lubaduste järel jääb Bryan tütre reisiga nõusse, kuigi selgub, et tegelikult polegi tegemist ainult Pariisi külastamisega, vaid U2 maailmaturnee nii-öelda jälitamisega. Saabunud Pariisi, tutvuvad tüdrukud nägusa võõra Peter´iga, kellega jagavad taksot. Peteri näol on aga tegu alama astme kurjategijaga, kes on väike mutrike võimsas inimkaubandusega tegelevas albaanlaste organisatsioonis. Kuna Kimi sõbranna Amanda on ehtne näide kergemeelsest ja vähese mõistusega tüdrukust, röövitakse nende samade albaanlaste poolt mõlemad neiud, et nad siis narkosõltlasteks teha ja prostituutideks müüa (süütu Kimi eest loodetakse veel eriti head raha). Samal ajal kui tüdrukud kaasa viiakse, on aga mobiiltelefoni teel kõigega kursis Kimi isa Bryan, kes lubab röövijatele piinarikast surma. Ühe pahategija suust kõlab "Good luck!", mille järgi Bryan hiljem mehe ka ära tunneb. Ja Bryan lendabki Pariisi ning hakkab kurikaelte jälgi ajama. Halastamatult notib Bryan kõiki ja kõike, kes/mis vähegi ette jäävad. Korralik märul käib ning pahategijaid langeb paremale ja vasakule, majad varisevad, autod purunevad jne. Suure lammutamise ja lõhkumise tulemusena jõuab Bryan lõpuks Kimini ja päästab tütre napilt enne, kui tüdruku endale ostnud vanamees teda "proovima" hakkab. Taken on üpris tavaline põnevik, aga siiski võib öelda, et päris hea ja natuke üle keskmise siiski. Kuigi veel päris lõpus ootasin ma puänti, st et kuskilt nurga tagant hüppab välja üks kurikael, kes Bryanile kuuli selga laseb või midagi sellist. Tuli aga happy ending, mis oli isegi liiga happy ja lilleline. Filmis tegi kaasa ka lauljatar Holly Valance ("Kiss Kiss"), kelle elu Bryan kohe filmi alguses päästis. Ühesõnaga vaadatav film, näitlejatöö ka päris arvestatav.

23.3.09

Quarantine

Venna soovitusel sai vaadatud 90 minuti pikkust õudusfilmi Quarantine (Karantiin). Tegemist on John Dowdle´i uusversiooniga (2008) Hispaania õudusfilmist "REC". Minu hinnang on "keskpärane", mis lahti seletatult tähendab seda, et polnud kõige kehvem, aga ka mitte midagi märkimisväärset. Ütleks siis nii, et täiesti vaadatav ja und ei tekita, aga teistkordset vaatamist ilmselt ei vääri. Näitlejameisterlikkusest pole ka vaja juttu teha, kuna tegelikult see üpris pealiskaudne ja kitsas kõnevariatsioon seal erilisi oskusi ei nõudnudki. Jooksmise, "appi!" karjumise ja suremisega saadi hakkama. Lühidalt ka filmi sisust: telereporter Angela Vidal (Jennifer Carpenter - The Exorcism of Emily Rose) ja tema kaameramees (Steve Harris) saavad ülesande veeta öövahetus ühe Los Angelese tuletõrjemeeskonna juures. Peale rutiinset 911-kõnet satuvad nad väiksesse kortermajja, kus politseinikud juba uurivad ühest sealsest korterist kostuvaid verdtarretavaid karjeid. Peagi saavad nad teada, et antud korteris elav vanem naisterahvas on nakatunud millessegi tundmatusse. Kui inimesi järjest ründama hakatakse, katsetatakse ka põgenemist, kuid selgub, et hoone on karantiinis. Telefonid, Internet, televisioon ja mobiiltelefonid on muust maailmast ära lõigatud ja väljast ei jagata lõksusolijatele mitte mingit informatsiooni. Kui karantiin lõpuks nii-öelda lahenduse leiab, on ainukeseks tõestuseks juhtunust Angela ja tema kaameramehe videosalvestis. Nii-öelda tundmatu nakkuse alge on ühe elaniku koer, kes veterinaari juures ka teisi loomi ründab ning lõpuks põgeneb. Minule jäigi selgusetuks, et kui kõnealune peni sealt põgenes, kas ta siis nakatas ka ümbruskonnas kedagi või tehti ta kohe kahjutuks???

19.3.09

Neljapäev

Mind häirib hirmsasti vasaku käe kõige pisema näpu otsas olev mingi teema.. täpselt ei saagi aru, kas on pind või ei ole. Aga valus on ja punane auk on ja igasugune augus surkimine ka ei aita ning siin tööjuures pole nõela ka, et sellega urgitseda. See selleks. Teine asi on lõhkine huul, mille Jenny mulle mingi valemiga tekitas, kasutades selleks ilmselt oma jalutusrihma.. ma ei mäletagi enam täpselt, sest üleeilne oli suhteliselt saiko. Tüli oli nii suur, et põhimõtteliselt ma olin juba enamvähem jõudnud otsusele ära kolida. Helistasin musile ka ja ütlesin, et lähen ära kodust. Ta ütles, et aitab mul asju pakkida. Haha :D Eile aga sai kõik selgeks räägitud ja olukord lahenes siiski, sest keegi ei tahtnud, et ma ära läheks. Ja ma ei viitsiks asju pakkida eriti, sest riideid on nii palju ja ma niigi tahan need kuidagi ära sorteerida ja grupeerida vms. Jennyt ma hakkaks ka taga nutma siis, nagu kunagi, kui Tartusse elama kolisin alles. Ta on kõige armsam koer terves universumis! Täna lubasin ma süüa ka teha teistele, mingit hakkliha-suppi ja magustoitu banaani, apelsini, pirni ning õunaga. Tegelikult mulle meeldib süüa teha, aga selleks peab tuju olema ja keegi ei tohi sundida mind millekski. Igatahes homme algab kevad ja mul pole üldse sellist tunnetki, et algaks, sest nii palju lund on ja libe on ja ega väga soe ka just pole ja selleks ma käingi lühikeste pükstega, et teised seda niikuinii ei tee üpris külma õhu tõttu. Nii väga tahaks juba suve ning kõike sellega kaasnevat, nagu näiteks rand, päike, vesi, maasikad, vaarikad, õhukesed ja värvilised riided ja mida kõike veel.. Muide, ema andis eile mulle Bingo pileteid ja ütles, et ma mängiks ja kui võidan, saan raha omale. Võitsingi! 82 eeku :D Vähemalt on homme reede ja saabuvad järjekordsed 2 vaba päeva.

17.3.09

Haapsalu

Laupäeva (14.03) hommikul kella 9 ja 9.30 vahel startisime kauaoodatud spa-puhkusele Haapsalusse Fra Mare Thalasso SPA-sse. Algus oli paljutõotav, kuna ajalugu ei kordunud ning mind ei õnnistatud trahviga kiiruseületamise eest, nagu see juhtus umbes aasta tagasi ühes armsas 70-alas. Vigadest siiski õpitakse! Marsruut oli midagi sellist: Jõgeva * Põltsamaa * Paide * Türi * Rapla * Märjamaa * Haapsalu, kuid põikasime sisse ka Harju-Ristile Eriku vanavanemate ja tädi juurde, sest ma tahtsin hirmsasti näha Tuksi, kes on seal elav umbes kaheaastane taksipoiss. Asjale lisas vürtsi see, et me olime arvestanud, et ostame bensiini Padisel asuvast tanklast ning punane tuli muidugi juba andis sellest vajadusest märku ka, kuid siis selgus, et kõnealune tankla on juba ammu suletud ning läheduses polegi üldse sellist asja nagu bensiinijaam! Emotsioonid olid laes ja tegelikult oli päris naljakas. Õnneks jõudsime siiski sinna metsavahele, kus too maja asub, ja Eriku vanaisa loovutas meile kanistritäie bensiini. Tänu sellele jõudsime ka ilusti Haapsallu. Enne Harju-Ristit ja Haapsalu sai aga üle vaadatud Sipa ohvripärn, mille näol on tegemist Eesti jämedaima pärnaga (ümbermõõt 6,8 m), mille tüvve on osaliselt sisse kasvanud ohvrikivi. Jõudnud Haapsallu, läksime kohe spasse (umbes kella 15-ks), kuna esimene hoolitsus oli ette nähtud juba 16.15-ks ja selleks oli meretoaseanss (sumedalt valgustatud tuba, kus ainsateks helideks merelainete kohin ja laksumine rannale. Lamamistoolil pikutades saab maalil jälgida imiteeritavat päeva kulgu päikesetõusust loojanguni 0,5 h jooksul). Peale seda sõime õhtust restorani buffet´s ja seejärel tuligi suunduda järgmisele hoolitsusele, milleks oli soolakambriravi (soola aerosool stimuleerib hingamisteede kaitsemehhanisme, on puhastava ja põletikuvastase toimega). Kestvuseks samuti 0,5 h. Sellega olidki meie hoolitsused läbi ja järgmiseks sammuks oli basseini- ja saunapargi külastus. Sinna kuuluvad kõrge (max 110 kraadi) ja madala (max 70 kraadi) temperatuuriga Soome saun, aurusaun, soolasaun, sanaarium, infrapunasaun, mereveebassein, Jacuzzi (massaažibassein), lebola ehk lesila, Kneipp-teraapia ning välibassein. Soolasaunas hõõrutakse meresoolaga sisse kogu keha. Soojal kivitoolil istudes hakkad varsti higistama, nahapoorid avanevad ja nahaveresooned laienevad. Meresoolaga hõõrumise abil eemaldatakse surnud naharakud, et nahka puhastada. Samaaegselt toimib sool ka verevarustust parandavalt ning karastavalt. Sanaarium kujutab endast spetsiaalset sauna aroomi ja valgusega. Kneipp-teraapia on aga mereveebasseiniga samas ruumis paiknev külma ja sooja vee jalutusrada. Minu vaieldamatuks lemmikuks on endiselt välibassein veetemperatuuriga 27 kraadi. Ümberringi on lumi ja jääga kaetud meri, kuid vesi on siiski piisavalt soe, et seda täielikult nautida ja end karastada. Peale kõiki neid tegevusi oli uni kerge tulema ning nii ka läks. Pühapäeva (15.03) hommikul toimus muidugi hommikuujumine selles samas eelnevalt mainitud välibasseinis ning väike saunaskäik samuti. Seejärel oligi juba aeg hommikust süüa ning vaikselt oma asju kokku pakkima hakata. Kella 12-ks olime me spast läinud ning mõlemad arvamusel, et järgmisel korral peab vähemalt 2 ööks tulema. Ja veel parem, kas või nädalaks! See aga ei ole minusugusele tööinimesele kõige lihtsam variant.. Niisiis alustasime Haapsalu ja selle ümbrusega tutvumist. Kõigepealt külastasime Eriku suurel ja minu natuke väiksemal soovil Eesti Raudteemuuseumit: raudteejaamahoone taga rööbastel asuvaid vedureid ja vaguneid. Piiskopilinnus on üks paremini säilinud linnuseid Eestis ning seal linnuseõues me ka natuke jalutasime. Bürgermeistri holm, Krimmi holm, Suurholm - Haapsalu neemiku tipud, mis on olnud linnakodanikele aastakümneid suletud. Siin asusid ja asuvad osaliselt tänini õrnale rannamaastikule mittesobivad tööstushooned ja militaarrajatised. Holmi põhjatipus paikneb piirivalvekordon, läänekallas on kasutuseta ning idakaldal asuvad endise kalurikolhoosi Lääne Kalur administratiivne keskus ning tootmisbaasid ja väikesadamad (Suurholm). Üllatav, kuidas on hüljatud pakettakendega ning ripplagedega üpris kaasaegsed ja korralikud pinnad. Mingid tüübid juba tegutsesid seal ning ilmselt hankisid endale uuesti kasutusele võetavaid ehitusmaterjale nagu näiteks tellised. Samuti võis näha, et võetud oli ka keraamilisi plaate jpm. Üldiselt oli kogu vaatepilt üpris trööstitu ning kahju, et ei ole seda osa linnast korda tehtud. Hiljem lugesin internetiavarustest leitud Haapsalu Linnavalitsuse mingit projekti selle piirkonna välja arendamise kohta ning ilmselt midagi siiski mõeldakse ja kaalutakse. Vahepeal tekkinud nälg sundis meid söögikohta otsima ning nagu muuseas parkisin oma auto Africa Pubi ette ja ei möödunud kaua, kui olidki kõhud jälle täis. Kindlasti pidin külastama oma lemmikmõisa Eestis, milleks on Ungru mõis (loss), mis asutati 1523. aastal, mil ta eraldati naabruses olevast Kiltsi mõisast. Ungru loss on Eesti üks mõjuvamaid ja suurejoonelisemaid neobarokseid mõisahooneid. Peale II maailmasõda jäi Ungru loss nõukogude sõjaväe valdusse ja hakkas kiiresti lagunema, muutudes 1960-ndateks aastateks varemeiks. Kaasajal veidi korrastatud lossivaremetele on teravaks kontrastiks samas asuvad nõukogude sõjaväelennuvälja ehitiste varemed.Korraks põikasime ka Rohukülla ning sai vaadatud sealset sadamat, kust sõidavad reisiparvlaevad Vormsile ja Hiiumaale. Sealt lähedalt leidsime veel ühe võsavahelise jäätee lisaks tollele, mis asub Haapsalus.Veel sai külastatud sellist kohta nagu Pullapää, mis on endine küla Ridala vallas. Seal asub Pullapää neem ja pankkallas. Kusjuures ma natuke kahetsen, et seda panka vaatama ei läinud, kuid küllap jõuab seda teha suvel. Nähtud sai mälestusmärk tsaar Aleksander III-le, kes Pullapää rannas sageli koos perega puhkas. Sellega meie tutvumisretk enamvähem ka lõppes, kuna Kiltsi sõjaväelennuvälja juures patrullis ja jälitas mingit autot politseibuss ning seega ei hakanud me sinna seekord minema, kuna ka need metsavahelised teed pole hetkel kõige parema struktuuriga ning mitte just kõige kuivemad. Käisime veel Konsumis "shoppamas" ja seejärel hakkasimegi Jõgeva poole suunduma. Umbes 3-tunnise sõidu järel olime taas minu kodulinnas ning Erik sai alustada sõitu Tartu poole. Üks asi, mis tegelikult veel mainimist väärib, on nädalavahetuse suurepärane ilm. Päike oli lihtsalt võrratu! Mina pidin loobuma oma nahksaabastest, kuna need vettisid üpris kiiresti ning niisiis käisin ringi paljajalu ja plätudega. Seda enam süvenes kevadetunne! Koju jõudes pistis ema karjuma, et mis mõttes ma paljajalu ringi käin :D Kokkuvõttes ma arvan, et võib igal juhul käiguga rahule jääda ning tuleb juba varsti hakata uut planeerima, kuna ainuüksi kodust ligikaudu 300 km kaugusele sõitmine on juba omaette puhkus. Sama arvab ka Erik. Mõnus tripp oli ning silmaring ka laienes omajagu, kuna eelmisel korral ma eriti ei uurinud infot selle kandi vaatamisväärsuste ja paikade kohta. Nüüd on aga jälle ivake targem tunne ja teadmisi juures.

12.3.09

Fashion

Täna on järjekordselt see päev, mil ma valisin välja 3 uut asja Halensist. Üks neist, nimelt Caprice (Lingerie) roosa lakk-kott, on nii-öelda ihaldusobjektiks olnud juba mõnda aega. Selline roosa on lihtsalt üks armsamaid ja silmapaistvamaid roosasid! Peale selle osutusid valituteks veel 2 alla sajakroonist toppi: üks neist Brookeri tähnilise (aka leopardi) mustriga (pruun/beež/must) mudel ning teine korallroosa lühikese varrukaga Halensi topp. Suvel väga otstarbekad kindlasti ning tegelikult juba kevadel. Nüüd jääb üle oodata märtsikuu lõppu, mil kaup minuni peaks jõudma. Minu lõhnakollektsiooni lisandus nädalavahetusel Christina Aguilera parfüüm Inspire, mille kohta musi ütles, et ma lõhnan nagu sinilill..

Elistvere. Traffic

Laupäeval (07.03) külastasimegi musiga Elistvere loomaparki (tegelikult juba 1. juulist 2008 uue nimega RMK Elistvere loomapark), mis kuulub nüüd RMK Tartu-Jõgeva puhkeala koosseisu. Elistvere loomapark on selline koht, kus elavad saatuse tahtel inimesest sõltuvad metsloomad, näiteks õnnetuses vigastada saanud või ema kaotanud loomad. Koosseis on praeguseks juba päris mahukas ning kõigepealt meenuvad kohe Euroopa piison, (põhja)põder, metssiga, kabehirv, pruunkaru, ilves, rebane, harilik orav, faasan ja paljud teised, näiteks Näriliste Uurimiskeskusest. Minule üllatuseks müüakse seal nüüd ka merisigu ja deegusid. Enim jäi meelde kindlasti igasuguseid trikke teinud karupoeg. Tüüp kukerpallitas ja tatsas kahe käpa peal ja jahutas end lund pähe määrides ja mida kõike veel! Põder oli samuti päris asjalik, traavis oma platsil ringi ja lõbustas loomapargi külastajaid. Kindlasti pean ära mainima veel ilvesed, keda oli ilmselt 4 looma. Mina olen küll vist umbes 3 korda Elistveres käinud, aga ei olnud veel oma silmadega ühtegi neist näinud, kuna alati on puud lehtedega kaetud olnud. Nüüd siis oli vaimustus üpris suur, sest see on lihtsalt nii ilus loom! Üks piisonitest tundus aga kuidagi vana ja väsinud. Süda tilkus verd, kui ta seal ohkas ja pikali viskas ning kuidagi vaevatud välja nägi. Orav oli ka tohutult nunnu ja nokitses omaette majakese katusel, samal ajal kui üks ka majas sees tegutses. Erik leidis endale sõbra või sõbranna ühe väikese metssea näol, kes võrreldes suurtega oli sõbralik ja tahtis suhelda. Suured aga porisesid ja tülitsesid koha eest söögikünas. Loodusrajal tegime ka väikese jalutuskäigu ning järveäärne vaatetorn sai üle vaadatud. Elistvere järv on muide Natura 2000 hoiuala. Varem ma seda ei teadnudki. Igatahes päev oli põhimõtteliselt ideaalne, kuna päike paistis eredalt ning tegelikult ei olnudki nii külm nagu alguses tunduda võis. Ainuke miinus oli see, et mu kaamera aku näitas pidevalt punast tuld ning seetõttu oli fotografeerimine üpris piiratud. Aga nüüdseks on selle kaamera aku esimene tühjakssaamine juba minevik ja enamvähem kuu või natuke rohkem pidas too laadimata vastu. Enne Tartusse tagasi pöördumist käisime veel Omedust läbi, kuna Eriku soov oli sealne suvila järgi vaadata. Hoolimata sellest, et sisse me ei pääsenud, sai terrassi pealt natuke sisse piilutud ja olukorda hinnatud. Järeldus oli see, et võib-olla juba järgmisel nädalavahetusel on võimalik seal üht-teist toimetama hakata. Seda enam, et tegelikult algab järgmisel reedel (20.03) KEVAD! (minu märkmiku info põhjal kell 13.44) Naistepäeval (08.03) saigi eelnevalt tehtud plaane järgides TASKUS Trafficu unplugged-kontserti külastatud (põhiliselt küll kuulatud) ja mulle tegelikult meeldis. (Pämmi ja Erik erilises vaimustuses polnud) Vähemalt täitus minu soov see kollektiiv oma silmadega ära näha ja ka kuulda. Ning eriti nunnu kingituse sain ka musilt.. Asjalik naistepäev kokkuvõttes.

9.3.09

Marley & Me

Cinamon boonusklubi naistepäeva raames sai esilinastusel vaadatud draamat/komöödiat Marley & Me (Marley ja mina). Üheks üllatuseks oli kindlasti filmi pikkus. Kui tavaliselt kestavad komöödiad tunduvalt vähem aega, siis Marley ja mina pikkuseks oli ligikaudu 2 täistundi. Ning kohe teiseks üllatuseks oli filmi üpris šokeeriv ja komöödia puhul tavatu lõpplahendus. Inim-peategelasteks on John ja Jenny Grogan (Owen Wilson ja Jennifer Aniston), kelle pulmaööl hakkab väljas sadama lund ning tagatipuks ütleb üles nende auto mootor. Seejärel otsustab vastabiellunud paarike kolida Palm Beach´i Floridas. John ja Jenny asuvad tööle konkureerivatesse ajalehtedesse, ostavad maja ning hakkavad kohanema uue eluga. Erinevalt Jennyst pole aga John veel valmis laste saamiseks ning kolleeg Sebastian (Eric Dane) soovitab võtta hoopis koera.
"Nendega on lihtne. Käid jalutamas, toidad ja lased aeg ajalt välja."
Ja siis saabubki koer-peategelane Marley (Bob Marley järgi*), armas labradorikutsikas, kellest sirgub märkamatult suur neljajalgne loodusõnnetus. Marley närib ja purustab absoluutselt kõike, mis vähegi ette jääb, alustades diivanitest ja põrandakatetest, lõpetades kipsplaatide ja ribikardinatega. Marley on "maailma kõige hullem koer", kuid ometi armastusväärne ja parim sõber oma perele.
Film kulgebki, käies kaasas Marley arenguga kutsikast suureks täiskasvanud koeraks. Samal ajal sünnivad perre ka 2 poega ja tütar ning kujuneb justkui unelmate perekond (nii öelda american dream*). Kurva noodi toovad sellesse teosesse kõrge vanusega kaasnevad tervisehädad Marleyl, kuid samas on tegemist siiski reaalse eluga ja just nii elu liigubki. Tohutult südamlik film ning väga positiivne üllatus ühe komöödia kohta. Owen Wilson ja Jennifer Aniston moodustavad armsa ja siira ekraanipaari ja mõjuvad antud rollides väga sobivalt. Ilmselt parim 2009. aastal nähtud linateos siiani.

5.3.09

Mõtted ja plaanid...



Ma ei mäletagi, millal viimati nii palju igasuguseid mõtteid ja plaane on olnud, kui praegu. Isegi siis, kui juba on tundunud, et neid on küllalt, tekib kuskilt midagi uut ja huvitavat juurde. Aga nii on samas palju põnevam ja ägedam, kui lihtsalt vaikselt edasi tiksudes.

Esimeseks asjaks on siis musiga koos 14. ja 15. märtsil aset leidev spa-puhkus Haapsalus Fra Mare Thalasso SPA-s. Meie paketti kuuluvad ööbimine spa *** hotellis, hommiku- ja õhtusöök, soolakambriravi, meretuba/SAD valgusteraapia, hommikuujumine mereveebasseinis, basseini- ja saunapargi kasutamine ning veel mõningad asjad.
Ülekõige meeldib mulle sealne mereveebassein, kus eelmisel aastal oli eriti kihvt ujuda lumesaju ajal, kui õhk oli suhteliselt külm, aga vesi nii mõnusalt soe. Igatahes ootan juba üliväga järgmist nädalavahetust!

Teiseks sündmuseks on 8. märtsil ehk naistepäeval TASKU keskuses toimuv Trafficu unplugged kontsert. Sellega on nii, et ma just mõtlesin soovist näha/kuulata selle ansambli live esinemist ja siis leidsingi selle reklaami!
Kell 14:05 ja 19:00 näitab Cinamon 50 eegu eest filmi Marley ja mina. Seda tahaksin ka näha ning Erik oli samuti nõus esialgse plaaniga ühel neist aegadest film ära vaadata. Selle filmi reklaampilt on lihtsalt nii armas!

Ning kolmandaks, üks eilse päeva suurimaid ja põrutavamaid uudiseid oli see, et mu ema pakkus välja võimaluse minule ja Erikule hakata Omedus suvilat restaureerima-renoveerima ja viia see elamiskõlbulikku seisu suveks. Nüüd ootame mõlemad kevadet ja lume sulamist, et sinna juba ligi pääseks ja saaks pilgu peale heita, kuskohast alustada ning mida üldse teha. Põhimõtteliselt oleks see nagu oma kodu rajamise eelõpetus. Ja Omedus on niikuinii eriti mõnus puhata, päevitada, ujuda, grillida ja mida kõike veel..

Kevadega seoses meenus veel see, et plaanime Erikuga hakata jooksmas käima ning mina õpin ära rula kasutamise ja siis saab ka rulatamas-rulluisutamas käima hakata.
Ja veel laupäevale planeeritud Elistvere loomapargi külastamine.

Lõpetuseks, tööalaselt on saabunud ka üpris tähtsad ajad ning mitmed olulised nõupidamised ukse ees ja esmaspäeval tuleb suure tõenäosusega oma elu teisel istungil osaleda ning seejärel juba Volikogu ette minna.
Igal juhul on elu päris põnev ja ma polegi vist varem kevadet veel nii väga oodanud, kui praegu. Mõnus!

2.3.09

Rachel Getting Married

Olles paar päeva tagasi lugenud soovitust/tutvustust filmile Rachel Getting Married (Rachel abiellub), otsustasin ka ise selle ära vaadata. Ennustused-soovitused kõlasid paljutõotavalt! Ajakiri JOY soovitab soojalt ja annab oma hinnanguks "väga hea". Minu hinnang siiski nii ülevoolav ei ole, kuna filmi algus ning tegelikult umbes poole filmini oli tegemist millegi üpris igavaga ning igasugune pinge ja areng puudusid. Mõtlesin juba, kas tõesti on kogu film pettumus? Õnneks polnud asi nii hull ja teisest poolest läks juba huvitavamaks. Siiski jäin ootama veel mingitki kulminatsiooni, mida aga ei saabunud. Natuke siis ka Rachel abiellub sisust: Kym (Anne Hathaway) on oma perekonna must lammas. Ta on narkosõltlane, kes on viibinud üheksa kuud võõrutusravil ning pääseb nüüd koju vaid selleks, et oma õe Racheli (Rosemarie DeWitt) pulmas pruutneitsi olla. Et Racheli tulevane abikaasa on mustanahaline, siis on terve maja täis erinevast rassist ja eri taustaga inimesi. Perekonna tragöödia seisneb selles, et Kym 16-aastasena hoolimatu käitumise tõttu (narkootikumid) oma noorema venna surma põhjustas. Ema, isa ja õde pole sellest päriselt veel üle saanud, nagu ka Kym ise ei suuda endale andestada. Süüdistused, süüdistused.. Igatahes oli minu jaoks arusaamatu näiteks Racheli meest mängiva persooni roll, kuna põhimõtteliselt ei olnudki sellel mehel filmis muud otstarvet, kui seista ja naeratada. Häirivaid elemente oli veel teisigi. Kuna aga filmi teine pool juba natuke põnevamaks kujunes, siis ei ole tegemist täieliku pettumusega. Anne Hathaway sai oma rolliga vähemalt hakkama ja mõjus üpriski reaalselt. Samas teist korda ma ilmselt kõnealust filmi ei vaataks.

1.3.09

Good Dick

Good Dick (Hea riist) on PÖFF-i film, mille stsenarist, režissöör ja samuti peaosatäitja on Marianna Palka, kes võitis selle teosega Edinburghi festivalil parima uue režissööri auhinna. Peategelased, keda kehastavad Marianna Palka ja Jason Ritter (Swimfan, Raise Your Voice, The Wicker Man), kohtuvad videolaenutuses, kus poiss töötab ja tüdruk pornofilme laenutamas käib. Seda teadagi, mis eesmärgil. Tüüp on tüdrukust vaimustuses ning lõpuks õnnestubki tal viimase korterisse ja ka ellu pääseda. Esialgu vaid diivanile, kuid siis juba voodisse. Ainsaks tingimuseks on aga, et poiss ei tohi tüdrukut puudutada. Poiss talub kõiki alandusi ja südametut suhtumist ning lõpuks hakkabki lootusetuna näiv tegevus vilja kandma ja tüdruku süda sulama. Minu meelest üpris saiko film, aga samas selgus taaskord vana tõsiasi, et armastus võidab ka kõige lootusetumana näivas olukorras, kui võidelda kogu hingest ja mitte alla anda. Vürtsi lisab veel asjaolu, et Palka ja Ritter on ka reaalses elus paar.