28.4.09

Esmaspäevased rõõmud

Eile sõitsin peale tööd Tartusse ja sain musiga kokku. Alustuseks suundusime kesklinna, et seal ühe tema sõbraga kokku saada ja mulle ID-kaardi lugeja leida. Lõpuks siis sai see pikka aega küpsenud plaan ellu viidud ning nüüd jääb üle ainult pakend avada ja seade paika panna. Käisime musi perekonna valmimisjärgus maja vaatamas taaskord ja peale seda suundusime "sumpamehe" kodukanti, kuna ma lihtsalt pidin rulluisutada saama. Sel aastal siis esimene uisutamine. Erik möllas oma rulaga mõnda aega ja lõpuks ootas niisama, kuni ma lõpetasin. Järgmisena liikusime skeitpargi juurde, mille kõrval asub Tähtvere laste- ja noortepark. Kuna mul tekkis tuju kiikuda, siis viis musi mind sinna. Piire ma üldiselt arvestada ei viitsi ja kiikusin nii kõvasti ja nii kaua, et pärast oli süda suhteliselt paha mõnda aega. Aga see selleks, vähemalt oli äge ja varsti läheme kindlasti uuesti! Enesetunde paranedes käisime mäkist läbi, et mulle Happy Meal soetada. Kaasa sain mingisugused nunnud roosad Hello Kitty vidinad ja kohe tuli mõte, et võiks terve selle kollektsiooni omandada, kuna roosad vidinad sobivad minu tuppa nagu valatult. Kuna oli ka Öölaulupeo päev, siis olid tänavad mäuravaid alkoholilembeseid noori täis ja pidu käis igas ilmakaares. Meie küll ei viitsiks nii mõttetult aega viita. Elu on elamiseks, mitte purjutamiseks! Kell aga liikus hirmsa kiirusega ning mul oli aeg Jõgevale sõitma hakata, kuna ees ootas järjekordne tööpäev.

Sydney White

Sydney White (Amanda Bynes - Big Fat Liar, What a Girl Wants) kasvas üles, ümbritsetuna ehitustöölistest, kuna tema ema suri, kui tüdruk oli vaid 9-aastane ning isa on just nimelt torumees. Sydney saab stipendiumi ülikoolis õppimiseks ning loodab sammuda oma ema jälgedes ja liituda Kappa korporatsiooniga. Kui ta aga taipab, et korporatsioonielu ei ole mõeldud talle, kolib ta sealt välja ning hakkab elama "Vortexis", majas, kus elavad need, kes üldsusega ei klapi. Sydney White (Valge) kohtub seal 7 nohikuga (7 pöialpoissi). Tüdruk saab aru, kui suurepärased inimesed need on ja ärgitab ühte neist, Terrence´it, kandideerima nii-öelda korporatsioonide presidendiks, et võtta tagasi see, mida on oma käes hoidnud kooli kõige populaarsemad ehk nn kreeklased. Kui need unistused aga löögi saavad, kuna Terrence on tegelikult juba kooli lõpetanud, kandideerib presidendiks Sydney isiklikult! Samal ajal armub tüdruk Tylerisse (Matt Long - Ghost Rider) ning asub võitlusse salakavala ja õela Kappa liidri Racheliga (Sara Paxton - The Last House on the Left). Sydney White on klassikalise muinasjutu modernne ümberjutustus Joe Nussbaumi romantilise komöödia näol aastast 2007. Lihtne vaadata, samas ka emotsionaalne ning andekas noortekomöödia. Amanda Bynesile vägagi sobilik roll minu meelest, kuna selle neiu huumorisoon lihtsalt sobib taolistesse filmidesse nagu valatult. 7/10
Sydney White ja 7 nohikut Rachel ja Sydney Sydney ja Tyler

27.4.09

Nädalalõpp 23.-26.04

Jüripäeval (23.04) oli küll 8h ja 15 min pikkune tööpäev, kuid Erik oli siiski minu juures ning õhtul peale tööd saime veel natuke koos olla. Käisime pardikas vanavanemate uut sokukvartetti vaatamas ja peab küll tõdema, et nii kartlikke loomi annab leida. Tüübid üritasid mööda seina üles tormata. Aga muidu armsad lumivalged sarvenukkidega loomakesed. Vaadatud sai juba eelnevalt mainitud "Masters of Horrori" Imprint ning oligi musil aeg Tartusse sõita. Reedel (24.04) olin peale tööd enamuse ajast Jennyga kahekesi kodus. Vedelesime terrassi peal: mina päikese käes ja Jenny vilus. Seejärel sai järjekordne 9 kasti sekkarikaupa läbi uuritud ning taaskord mõni leid tehtud. Laupäeval (25.04) ärkasin puhkepäeva kohta vägagi varakult (8.15) ja hakkasin sättima vanaemaga Rakveresse sõidu jaoks. Kella 9 paiku saigi sõitma hakatud ning Rakveres külastatud siis Põhjakeskust ja Vaala Keskust. Mujal ma tavaliselt käia ei viitsigi. Igatahes õnnestus saada oma lemmikfirma (GUESS) topp ning väike raamatuke "Kerged eined". Kuna söömist ootas Hesburgeri Minimega eine, siis valisin selleks kohaks Kiltsi mõisapargi (nagu selgus, taastatakse Norrast pärit rahade abil sealseid ehitisi). Teel tagasi Jõgeva poole avastasin mingisugused huvitavad punaka varjundiga taimed, milliseid varem kuskil näinud ei olnud ning üldse oli tegemist kauni loodusega paigaga. Vulisev ojake, väike tamm, erkrohelised kuusepuud ja sillerdav päike. Koju jõudsime üpris varakult ja siis sai pardikasse mindud. Mind ootas ees suur aktsioon "autopesu ja -puhastus". Kõigepealt tolmuimejaga istmed ja põrand puhtaks, seejärel armatuur läikima ning polstrid ja ka esi- ning tagaklaas seestpoolt. Peale seda juba väline mitmes etapis pesu ja kuivatamine. Lõpptulemus oli vaimustav! Nüüd tuleb mingil momendil vaid mõni koht üle poleerida. Õhtupoole sai ka grillitud ning konnasid uuritud. Konnad on siuksed ägedad tüübid, et tulevad metsavahelt kraavidest mööda teed tiiki trallitama. Kõvasti vaeva tuli näha, et mitte kedagi neist autoga laiaks sõita. Enne magamaminekut alustasin filmiga Sydney White, kuid jätsin heaga poole sellest hommikuks..Pühapäeval (26.04) vaatasingi kohe hommikul eelmisel õhtul pooleli jäänud filmi lõpuni ning seejärel seadsin sammud (ehk autonina) pardika poole. Tee peal toimus jällegi konnade ränne. Peale grillimise sai niisama päikese käes mõnuletud, kuigi tuul oli võimas. Vestlesin vanavanematega ja seejärel pikutasin niisama, kuni jäin natukeseks magama. Kõvemad tuuleiilid aga raputasid uuesti ärkvele. Igatahes nii on tunda, et keha ja mõistus saavad puhata nii töönädalast kui ka kõigest muust. Ja muidugi, tegemist oli esimese tõeliselt sooja nädalavahetusega sellel aastal. Ideaalne grillimiseks ja niisama tsillimiseks.

24.4.09

"Masters of Horror" Imprint

Imprinti tegevus leiab aset 19. sajandi Jaapanis. Ameeriklasest ajakirjanik Christopher (Billy Drago) reisib üle kogu riigi, otsides Komonot, kes on tema kaduma läinud eluarmastus. Nimelt hülgas Christopher aastaid tagasi Komono, lubades talle hiljem järele tulla. Mees saabub varjulisele saarele, mille elanikeks hoorad ja "kurjad hinged" ning tutvub moondunud nöoga prostituudiga, kes ütleb, et Komono on elavate kirjast lahkunud. Christopher joob naisega saket ja palub viimasel jutustada oma elulugu. Prostituut paljastab tumeda ja julma loo oma elu kohta ning Komomo kurva saatuse loo. Imprint on Masters of Horrori esimese hooaja kolmeteistkümnes episood, mille autoriks Takashi Miike. Episoodi plaaniti esilinastada 2006. aasta 27. jaanuaril, kuid ebasobiva sisu tõttu see keelustati. Hiljem, 26. septembril, 2006, väljastati see DVD-l. Tegemist ei ole tüüpilise õudusfilmiga, vaid pigem rabab teos oma jälkuse ja rõvedusega. Tegelaste väljanägeminegi on suhteliselt creepy. Nõrganärvilistele igatahes Imprinti vaatamist ei soovitaks, kuid ise ei kahetse ning kuna midagi taolist ma varem näinud ei olnud, siis sai jällegi silmaringi laiendatud. Hiljem mõtlesin küll, et näen öösel seda kõike unes, kuid õnneks nii siiski ei läinud. Mõningaid "mahlakamaid" kohti filmist: * Komomo piinamine - põletatud kaenlaalused, sõrmeküünte alla torgatud nõelad.. (minu silmis kõige jälgimad pildid filmist) * Moondunud näoga prostituut - tema vanemad olid õde ja vend ning selle tulemusena sündis väärastunud tütar, kelle juuste all on peidus käelaba, millel asub teine pea ehk "väike õeke", parasiitkaksik, kes sundis prostituuti hirmsatele tegudele. 5/10

21.4.09

Nädalavahetus 17.-19.04

Reedel (17.04) peale tööpäeva lõppu ootasin musi ära ning seejärel suundusime juba mu isa juurde autoteenindusse. Põhiteema - talverehvide asemele suverehvid! Erikul lisandus põhiteemale veel õlivahetus ning mõned väiksemad nokitsemised, minul aga poltide värvimine, mille tulemuseks oli mingil määral rikutud maniküür (loe: musta värvi otstega heleroosad küüned :D). Ma ei põe sellepärast, kuna küll saab varsti lasta uue teha ning auto heaks tuleb end ikka natuke ohverdada ju! Autoga tegelemise ja pildistamise vahepeal jõudsin veel mitu kotitäit sekkaririideid läbi vaadata, multifunktsionaalne, nagu ma olen. Tulemuseks sinine seelik, 2 musta seelikut ja valge seelik ning paisunud riidekapp (ruumiprobleemi õnneks enam pole, nii-et võin endale selliseid hetki lubada). Suhteliselt hilja jõudsime koju ning seal oli ka Soomest tulnud sugulane Marten. Niisiis sõime mina, musi, Martti, Marten ja mu vanemad õhtust (need, kes ei söönud, rääkisid niisama juttu) ning naersime igasuguste asjade üle. Järgnes sauna-tripp ja seejärel juba hakkas uni üpris kiiresti meie üle võimust võtma ning teleka vaatamisest midagi eriti välja ei tulnud. Laupäeva (18.04) hommikul tegin ma natuke aega trenni, et päev ilusti käima saada ja mingi aja pärast suundusimegi musiga juba Tartu poole. Kuna ma olen suur pildistamismaniakk, siis ei läinud me mitte otse Tartusse, vaid otsima Kärkna kloostri varemeid. Need aga kujutasid endast võssa kasvanud ja puudega kaetud "kive", nii-et me ei vaevunud isegi autost välja minema. Sõitsime edasi ning vahepeal sain pildistada nii kure-duot kui ka metskitste-triot, kes olid nii ägedad oma valgete tagumikega! Nägime ära mingisugused lahingu- ja sünnipaigad ning lõpp-tulemus oli see, et Erik parkis auto Kõlluste bussipeatuse lähedusse ja seal asus väike raudteesillake, mille pildistamiseks välja valisin. Samas oli seal ka üks üüratu veekogu ning tillukeses kraavikeses nägin oma selle kevade esimest konna (nagu ka esimesi paiselehti)! Oh seda rõõmu :D Kahjuks oli tegemist ara ja häbeliku konnakesega ning sain temast ainult ühe pildi. Erikut aga paelusid väidetavalt paljunevad teod. Samuti leidis ta tee äärest oma võrrile sumpa ning koos uurisime seal vedelenud autotükke ning üritasime kokku panna pilti avariisituatsioonist. Igatahes sai läbi viidud kiire fotosessioon ning seejärel autosse soojenema tormatud ja teekonda Tartusse jätkatud. Tartu-tripp iseenesest nägi välja selline, et kinno me minna ei viitsinudki, kuigi algselt just selline plaan oli. Vähemalt külastasime mäkki ning "sumpamehe" väidetava elukoha juures päikest nautides sõime burksi, friikaid ja mina ka oma lemmikmaasikajäätist. Ja siis see juhtuski! Ma sain hakkama sellega, et lõhkusin oma sukkpüksid ning mis muud, kui pidin mõnda aega paljaste jalgadega ringi käima. See oli iseenesest päris kihvt ja inimeste pilke köitev juhtum :D Tore, et ma vähemalt valge nahaga pole, sest siis ei oleks küll julgenud nii ringi käia. Vahepeal jõudsin veel umbes tunnikese mõningatel põhjustel mossitada ning lõpuks jõudsime nii kaugele, et lugesime asja lahendatuks. Väikse šoki sain, kui nägin Emajõe metsikult kerkinud veetaset Ihaste kandis, kuhu Erik sõitis, et ma saaks uued sukkpüksid jalga panna :D Loomulikult tuli vaatamisväärsus piltidele jäädvustada, et kunagi mõnus vaadata oleks, kuidas ma keset aprilli metsikult lõõskava tuulega paljaste kintstega ringi patseerin. Mõningase shoppamise (tulemus: suhteliselt tagasihoidlik minu puhul - parim leid roosa karvane "printsessi"-prügikast) järel võisime hakata Jõgevale tagasi pöördumisele mõtlema. Minuga muidugi kerge pole ning läksime hoopis Lähte vaatetorni uudistama. Tuul oli metsik, mul olid jalas suhteliselt teravad kontsad (põrandas aga üpris suured vahed) ning seljas peale oma mantli veel ka Eriku jakk, kuid tulemus oli siiski JÄÄKÜLM! Vaatamata kõigele mõnus kogemus ja ilus vaade ümbrusele.Lõpuks koju jõudes oli mul täpselt selline tunne, et no nüüd jään küll haigeks, aga kus sa sellega, haige olemiseks aega ei ole ning see on vist "haigusele" ka selge. Juba järgmisel päeval (19.04) pidasime vajalikuks hea mitu tundi väljas grillida (sooja max paar kraadi!!). Järjekordselt oli niiiii külm ja musi nimetas asja nii, et "kaks jobu grillivad". Sisustasime toidu valmimist oodates oma aega piltide klõpsimisega ning pidasime vapralt, hambad ristis, vastu. Toit, milleks oli kartulid, sibul ja šašlõkk, kadus paari minutiga ning seda tegi ka soe tee.Kuna grillimine oli nii aeganõudev ja hommik kulus saunaskäigule, Simpsonitele ning minul kapi sättimisele, jõudsime vaadata vaid ühe filmi, milleks oli eelnevas postituses juba mainitud The Uninvited. Kell oli juba 9 läbi, kui musi Tartu poole kulgema hakkas ning mina olin mõnda aega ikka üpris kurb, kuid siis võtsin ennast kokku, sest armastus teebki tugevaks mind. Esmaspäeva (20.04) hommikul leidsin oma laualt Stockist ostetud sukkpükste tšeki puhtale küljele kirjutatud "ARMASTAN SIND" ning see tegi päikeselise hommiku veel rõõmsamaks.

20.4.09

The Uninvited

Can you believe what you see?
Kui Anna (Emily Browning - Ghost Ship, Ned Kelly) psühhiaater vabastab neiu haiglast, kus tüdruk on taastunud enesetapukatsest, mis järgnes Anna ema traagilisele surmale, on ta šokeeritud, sest tema isa Steven (David Strathairn - The Bourne Ultimatum) on asunud romantilisse suhtesse Racheliga (Elizabeth Banks - Zack and Miri Make a Porno, Role Models), ema endise hooldusõega. Tundes hirmu ja reetmist, otsib Anna tuge oma vanemalt õelt Alexilt (Arielle Kebbel - The Grudge 2, John Tucker Must Die), kuid viimane tundub alguses kuidagi kauge. Lõpuks tunnistab Alex, et tundis end Anna poolt reedetuna, kui oli jäetud üksi Racheliga toime tulema. Anna proovib õele selgitada, kui kohutav oli elu vaimuhaiglas, kuid Alex vastandab, et ega elu koduski palju parem ei olnud. Anna ja Alex taasühinevad aga, et näidata üheskoos oma pahameelt Racheli vastu ning isa kehvad vanemlikud oskused panevad tüdrukuid end täiesti hüljatutena tundma. Kui Rachel proovib Annaga ühist keelt leida, muutub asi veel hullemaks, kuna naine üritab kustutada kõiki märke perekonna endisest elust. Racheli vaatenurk on aga selline, et tema üritab vaid aidata seda perekonda ning ühtseks tervikuks siduda väikeseid kilde. Iga armastust täis hetk Racheli ja Steveni vahel tekitab Annas üha enam hirmu- ja ähvardustunnet. Võimalus kas või mingiks sidemeks Anna ja Racheli vahel puruneb täielikult, kui tüdruk hakkab nägema kohutavaid nägemusi oma surnud emast, kes palub abi ning viitab Rachelile kui oma surma põhjustajale. Hirmunud ja segaduses nendest nägemustest, samuti julgustatuna Alexi vaenulikkusest Racheli suhtes, saab Annale kinnisideeks kaitsta oma peret ning tõrjuda Rachel välja. Rachel, kes on aga manipuleerimiskunstis rohkem vilunud, võib ses olukorras tunduda võitjana, kuid Anna pole nii õrn, kui tema välimus või vaimne seisund oletada lubaksid. Kui pinged kulmineeruvad ja Anna on veendunud, et Rachel oli instrument tema ema surma põhjustamises, tullakse koostöös Alexiga mõttele leida ükskõik milliseid tõendeid, et näidata isale Racheli tegelikku palet. Anna ja Alex sukelduvad Racheli minevikku, avastades sealt mõningast potensiaalset häirivat ja hävitavat materjali. Rachel ei lükka midagi tagasi, kuid ütleb selge sõnaga, et Anna triivib ohtlikel vetel ja olgu parem ettevaatlik, kui proovib tulla tema ja Steveni vahele. Olles kindlalt otsustanud kõik õudused lõpetada, tahavad tüdrukud Racheli lõplikult paljastada. Kuid Rachelil on oma plaanid ning võitlus kahe õe ja nende kasuema tahtejõudude vahel saab õõvastava (!!!) lõpplahenduse. The Uninvited (2009) on õudusfilm, mis baseerub Kim Jee-Woon´i 2003. aasta Korea originaalil "Changhwa, Hongryon". Lavastatud vendade Charles ja Thomas Guard´i poolt. Ma võin kohe ära öelda, et täiesti super elamus oli see film. Põnevust ja õudust ning samas kamaluga draamat jagus igasse hetke ning sellist lõpplahendust ei oleks kohe kindlasti oodanud. Vaatamata sellele, et olen vaimustuses, panen siiski hindeks 9 punkti 10-st, kuna Into the Wild´iga The Uninvited päris samal pulgal siiski ei ole. 9/10
Matt (Jesse Moss) & Anna
Anna (Emily Browning) & Alex (Arielle Kebbel), alumisel pildil tagaplaanil Rachel (Elizabeth Banks)

15.4.09

Into the Wild

Into the Wild (2007) on tõsielul põhinev seikluslik draama noormehest nimega Christopher McCandless (Emile Hirsch - Lords of Dogtown), kes otsustab ühiskonnale selja keerata ja minna seiklema Alaska metsikusse loodusesse. Christopheri nii-öelda varjunimeks saab Alexander Supertramp. Värskelt Emory Ülikooli lõpetanud, paljulubava tulevikuga 22-aastane võimekas tudeng ja sportlane Christopher hülgas oma füüsilise omandi, andis kogu 24 000 USA dollari suuruse säästuraha heategevuseks ning kõndis välja oma privileegidega elust, et otsida seiklusi metsikus looduses. Seda vastuhakuks oma vanematele, keda Christopher peab materialistlikeks, manipuleerivateks ja domineerivateks inimesteks. Ta hävitab kõik oma krediitkaardid ja isikut tõendavad dokumendid ning valmistub pikaks sõiduks oma vana, kuid usaldusväärse Datsuniga suure eesmärgi suunas: reisida üksi Alaskasse ja kogeda sealset loodust. Sel teekonnal hülgab Christopher oma Datsuni ning põletab viimasegi allesjäänud sularaha. Ta muretseb endale kajaki ning sõidab sellega mööda Colorado jõge Mehhikosse ja pöördub hiljem tagasi Ameerikasse, kasutades selleks salaja rongi. Oma retkel kohtub Alexander Supertramp mitmete isemoodi inimestega, nagu näiteks grupi hipidega, farmiomanikuga (Vince Vaughn - Wedding Crashers), üksiku nahatöölisega (Hal Holbrook - Men of Honor), kes soovib poissi lapsendada ja tema vanaisa olla ning noore Tracy Tatroga (Kristen Stewart - Twilight), kes noormehesse ära armub. Umbes 2 aastat peale rännaku algust jõuabki Supertramp Alaska lumistele väljadele. Ta hakkab elama "Võlubussis" (Magic Bus), mis on põdraküttide peatuskoht. Alexander naudib sealset vaba elu ning hakkab oma seiklustest raamatut kirjutama. Kui aga saabub kevad ja poiss soovib loodusest välja murda, selgub, et jõgi on paisunud hiiglaslikuks ning vett Alexander tegelikult kardab. Seega on ta lõksus ja aja möödudes sunnib toidupuudus erinevaid taimi proovima. Kuigi poiss uurib vastavateemalist kirjandust, tekib siiski eksitus ning Alexander sööb mürgist taime, mis lõpetab tema seedetrakti funktsioneerimise ning põhjustab surnuks nälgimist. Oma viimastel tundidel jätkab Christopher McCandless kirjutamist. Into the Wild on suurepärane teos, mis põhineb Jon Krakaueri samanimelisel raamatul ning on lavastatud Sean Penni poolt. Emile Hirsch, Hal Holbrook ja Kristen Stewart oma rollidega olid selles filmis minu vaieldamatud lemmikud ning nendes osades suisa ideaalsed. Kas või looduskaadrid olid vapustavad, rääkimata veel kõigest muust ning üleüldse filmist kui ühest tervikust. Ainuke asi, mis mind häiris, oli see, et keegi oma lähedastele (eeskätt armastavale õele) üldse niimoodi haiget tegi, justkui üldse märkamata, et ta ei ole maailmas mitte üksi ja võiks mõelda ka teistele. Kurb, et noor inimene sellise haleda lõpu leidis. Siiski meistriteos. 10/10 Natuke ka filmi kogutud auhindadest: * São Paulo Rahvusvaheliselt Filmifestivalilt Sean Pennile publiku auhind parima võõrkeelse filmi eest (2007); * Society of Camera Operatorsi aasta kaameraoperaatori auhind Jacques Jouffret´le (2008); * Rooma Filmifestivali auhind Sean Pennile (2007); * Palm Springsi Rahvusvahelise Filmifestivali aasta lavastaja auhind Sean Pennile (2008); * National Board of Review (USA) auhind Emile Hirschile parima läbimurde eest (2007); * Motion Picture Sound Editors (USA) auhind parima filmimuusika eest Richard Hendersonile (2008); * Mill Valley Filmifestivali parima näitleja auhind Emile Hirschile (2007); * Lumiere Awards (Prantsusmaa) auhind parimate tehniliste saavutuste eest Eric Gautier´le (2008); * Kinema Junpo Awardsi auhind parima võõrkeelse filmi lavastajale Sean Pennile (2009); * Gotham Awardsi auhind parima filmi eest Sean Pennile, Art Linsonile ja William Pohlad´le (2007); * Kuldne Gloobus (USA) loo "Guaranteed" eest Eddie Vedderile (2008); * Environmental Media Awards (USA) auhind (2008).

Confessions of a Shopaholic

A new job? Hopefully. A new man? Possibly. A new handbag? Absolutely!
Rebecca Bloomwood (Isla Fisher - Definitely, Maybe; Home & Away) on armas ja võluv New Yorgi tüdruk, kel on üks pisitillukene probleem, mis aga suure kiirusega süveneb üüratuks mureks: ta on lootusetult sõltuvuses ostlemisest ning uppumas võlgademerre. Samal ajal kui Rebecca unistab töötamisest mõne kuulsa moeajakirja heaks, ei õnnestu tal siiski "jalga selle ukse vahele saada", seda aga hetkeni, mil ta saab tööd nõustamiskolumnistina uues finantsajakirjas, mille väljaandjaks sama firma. Üleöö saab Rebecca kolumn väga populaarseks, muutes neiu kuulsuseks, aga kui ta ostlemiskirg ning kasvavad võlaprobleemid ähvardavad hävitada tema armuelu ja õõnestada karjääri, võitleb Rebecca kõige selle kontrolli all hoidmisega ning on lõpuks sunnitud ümber hindama, mis siis ikka on elus kõige olulisem. Ostuhullu pihtimused on romantiline komöödia (2009), mis põhineb Sophie Kinsella bestselleril. Filmis teevad kaasa veel Hugh Dancy (Black Hawk Down) Luke´ina, Krysten Ritter (27 Dresses, What Happens in Vegas) Suze´ina ning ka Leslie Bibb (minule eelkõige tuntud kunagi ka TV3 peal väldanud noorteseriaalist Popid (Popular) Aliciana. Ausalt öeldes ootasin ma sellelt komöödialt natuke enamat, kunagi tahtsin isegi kinos seda vaadata, kuid nagu selgus, hea, et ma seda ei teinud, kuna tegemist on üpris keskpärase üllitisega. Tihti oli mul tunne, et naljaga minnakse juba liiale ning pigem muutis see nii mõnedki situatsioonid halenaljakaks. Siiski oli meeldiv vaadata neiu Rebecca garderoobi ning hilpe-kingi-aksessuaare ja ka Leslie Bibbi tegelaskuju Alicia stiilitunnetust jälgida. 5/10
Rebecca oma "varandusega" Alicia & Rebecca Luke & Rebecca

Boogeyman 3

Boogeyman 3 (Tont 3) näol on tegemist samanimelise õudusfilmide triloogia kolmanda üllitisega aastast 2008. Avalikuks väljalaskeajaks siiski käesolev ehk 2009. aasta (esimene pool). Sarah (Erin Cahill) on psühholoogiatudeng, kes viib läbi hilisekellaajalist raadiosaadet koos oma õppejõuga. Sarah´ elu muutub tundmatuseni, kui ta on tunnistajaks oma parima sõbranna Audrey (Nikki Sanderson) hirmuäratavale kägistamissurmale koletise poolt, keda kutsutakse tondiks ("boogeyman"). Samal ajal kui kõik teised arvavad, et Audrey tegi enesetapu, teab ainult Sarah, mis tegelikult juhtus. Ta taipab, et Audrey poolt jutustatud tondilegend võib osutuda tõeks, kuid ükski tema sõber seda müüti ei usu. Kui Sarah´ sõbrad hakkavad üksteise järel ühiselamus kadunuks jääma, teab tüdruk, et peab midagi ette võtma. Sarah´ unenägudes on selge pildina kõige kohutavamatel viisidel toimunud sõprade mõrvad, kuid nende laipu ei leitudki. Kõik arvavad, et Sarah on paranoiline: nii tema sõbranna Lindsey (Mimi Michaels) kui ka poiss-sõber David (Chuck Hittinger) ei uskunud Sarah´ märkust: "Tont tappis nad kõik!". Lugu edenes, kuni igaüks ühiselamus sellest rääkima hakkas. Kui aga Sarah´ õppejõud ja David tapetakse peale Sarah´ loo uskumist, hakkab tüdruk mõistma tondi kurja plaani temaga: teda on kasutatud tööriistana, et levitada legendi võimalikult laialt. Mida rohkem inimesi tonti kardab, seda tugevamaks ja võimsamaks tema mõju paisub. Davidi laiba kõrval seistes, politseinikest ümbritsetuna ning kaasõpilaste hirmunud pilkude all saab Sarah aru, et peab ennast ohverdama. Tunnistades ennast süüdlaseks, loodab Sarah, et müüt lõpuks peatub ning tont enam kellelegi liiga ei tee. Reaalsus on aga see, et samal ajal kui Sarah´t politseinike poolt minema eskorditakse, tuleb tont tagasi ja hakkab tegutsema. Ning müüt jätkub juba uute tudengitega samas ühiselamus... Minule Boogeyman 3 meeldis ning mõjus ka hirmuäratavalt. Mis siis, et veri oli kujutatud liiga mahlasarnasena, oli siiski parajalt rõvedaid ja hirmsaid momente omajagu ning film täitis oma õuduka-funktsiooni edukalt. 7/10

14.4.09

Pikk nädalavahetus 09.-12.04

Neljapäeval (09.04) oli üle pika aja lühendatud tööpäev ehk siis koju sai minna juba kella kahest, mis muidugi ei tähendanud mitte kojuminekut, vaid kauaoodatud maniküüri-päeva (pilt!). Natuke aega peale minu kojujõudmist tuli Jõgevale ka Erik. Ta oli koos Antsuga mulle sinililli käinud kuskil metsas korjamas (pilt!). Ja meil sai pool aastat koosolemist ka juba täis. Reede (10.04) hommikul läksime minu isaga pardikasse ahju- ja kaminapuudega möllama. Päris palju tunde sai sedasi mööda saadetud. Jõudnud koju, saime alustada selle nädalavahetuse põhilist operatsiooni ehk minule kapi ehitamist. Mis ma ikka öelda oskan, hea, kui mees on ehitaja! Mina sain põhimõtteliselt töödejuhataja olla :D Hiliste õhtutundideni sai kapiga tegeletud ning selleks, et mitte magama jääda, valisime vaatamiseks järje filmile Boogeyman 2. Nimelt siis Boogeyman 3, millest ma alles vähe aega tagasi teada sain. Sellest saab aga mingil ajahetkel lugeda juba eraldi sissekandest. Ning magama ei tohtinud jääda seetõttu, et pidime Voorelt pulmapeolt ära tooma minu vanemad, mis juhtus kella 2-3 paiku öösel. Laupäev (11.04) möödus jällegi kapiehitamise tähe all ning eriti muid tegevusi ette ei tulnudki, kuna kapist sai nii-öelda suurprojekt juba. Siiski vahepeal grillisin vorste ja tegime väikese söögipausi ning nautisime Saku Originaali grillvorstikeste, ketšupi, leiva ja värske salatiga. Õhtuks oli kapp juba üpris valmis olekus ning natuke nokitsemist jäi pühapäeva hommikuks. "Vaatasime" ka filmi Confessions of a Shopaholic, mis lükkus suure une tõttu samuti pühapäeva hommikule. Pühapäev (12.04) ise oli päris tegus ja asjalik: sain järjekordselt hiilata oma kokandusalaste võimetega - loosi läksid mu "firmaroog" hakklihasupp ja Kookosunelmad (küpsised-pilt!). Hiljem vaatasime musiga ära filmi Into the Wild, mille vaatamist ma olin planeerinud juba pikemat aega, kuid mingil põhjusel polnud selleni jõudnud. Ning ega oligi nädalavahetus läbi jällegi ja Erik suundus tagasi Tartusse. Igatahes on mul nüüd uus kapp, kuhu saan nii riidepuid riputada kui ka riiulisse asju sättida ning seega saan alustada ka oma riidesorteerimisoperatsiooni :D Musi on kuldsete kätega mul ikka!
09.04 - maniküüri-päev 09.04 - sinililled Erikult 10.-11.04 - Erik minu tulevases kapikeses :D 10.-11.04 - mina vägesid juhatamas :D 11.04 - seeria liblikast 1 11.04 - seeria liblikast 2 11.04 - Jenny Coca´t järamas 12.04 - Kookosunelm