29.6.09

Goal! 3: Taking on the World (2009)

Goal! 3: Taking on the World on kolmas osa jalgpallifilmide triloogiast Goal!; lavastajaks Andy Morahan. Erinevalt oma kahest eelkäijast ei olnud sel filmil ruumi kinoekraanil, vaid 15.06.2009 väljastati Goal! 3 otse DVD-le. Mehhiko pallivõlur Santiago Munez (Kuno Becker) tuleb taas koos oma parimate sõprade ja Inglismaa rahvuskoondise mängijate Charlie Braithwaite´i (Leo Gregory) ja Liam Adamsiga (JJ Field), olles valitud mängima oma rahvustiimide eest 2006. aasta FIFA World Cup turniiril Saksamaal. Kui aga kolmik osaleb filmivõtetel, milles põhitegija on Braithwaite, tabab neid tragöödia. Kolm parimat sõpra ja Braithwaite´i värske armastatu ning tulevane kihlatu Sophia Rossi (Kasia Smutniak) satuvad autoavariisse, milles saadud vigastused jätavad Munezi turniirilt välja. Samal ajal avastab Adams oma õuduseks, et tal on tütar Bella, kelle ema on mehe kunagine armastatu June (Anya Lahiri). Adams lööb võiduvärava Rootsi vastu, aidates oma kodumeeskonda, kuid kohtumisel Ecuadoriga saab Braithwaite vigastada ning sureb teel haiglasse, põhjuseks autoavarii tagajärjel saadud aju aneurüsm. Finaalmängus võidab Itaalia Prantsusmaad penaltiseeria järel ning viib koju võidutrofee. Inglismaa langes veerandfinaalist välja mängus Portugali vastu, kui Adams, tuntavalt šokeeritud Braithwaite´i surmast, lööb mööda otsustava penalti portugallasest väravavahi Ricardo vastu, samal ajal kui Cristiano Ronaldo on oma löögil eksimatu. Vaatamata kaotusele lõpeb film positiivsetes toonides, kui Adams abiellub June´iga ning kogu sõpruskond saab taaskord kokku. Kui nüüd aus olla, siis ega sellel filmil erilist mõtet ei olnud ning triloogia viimase osana oli see ilmselgelt kesisem kui kaks eelmist. Isegi liiga hästi oli aru saada põhimõtteliselt kõigist arvuti"nippidest" ja samuti olid üpris imalad igasugused jalgpalli maailmanimede kasutamised sportlikes stseenides. Mõnda kohta näidati umbes kolm korda (näiteks Inglise koondislaste platsile kõndimine) identsena ning lõpuks hakkas see juba häirima. Ühesõnaga alla keskmise film, mida kaks korda vaadata ei viitsiks. 4/10 Mainiks veel ära, et filmis Sophia Rossi rollis olnud Kasia Smutniak on Poola päritolu supermodell, kes on osalenud arvukates filmides ja sarjades.

28.6.09

Juuni viimane laupäev

Laupäev, 27.06 sai taaskord natuke liiga varajase alguse. Positiivse küljena sain tänu sellele tegeleda oma blogiga ning igasugused kirjutamisvõlad kustutada. Samuti jõudsin käia vanaisa juures ja ühe väikese töö ära teha. Edasi ootas ees Tartu linn... umbes kell kolm paningi oma Saabile hääled sisse ja suundusin Tartu poole. Sain Erikuga kokku ja läksime tema autoga kesklinna, kus esimeseks peatuskohaks kujunes Tasku keskus. Seekord avastasin enda jaoks poe nimega Mango, kust ma varem mitte kui midagi soetanud ei olnud. Ma olin seal küll ringi jalutanud, kuid ostudeni jõudnud ei olnud. Esimese asjana märkasingi ühte ka varem silmatud heleroosat toppi kihvtide hõbedavärvi lisanditega ning järgmiseks tumesinist konservatiivsemat pluusikest, mida tööl käimiseks sobivana nägin. Need kaks eset ma endale soetasingi. Edasi ootas ees Cinamon ja The Haunting in Connecticut, mida käisid meiega samal ajal vaatamas ka Henri, Edgar ja Kix. Mõnus filmielamus ja meeldiv kinokülastus, kuna seekord ei olnud kinos lolle, kes seal mokalaata pidanuks. Filmi lõppedes ootas juba ees Kaubamaja, kuna ma pidin soetama kaks asja, mille pärast üldse tegelikult Tartusse sõitsin (...peale musi ja kino). Sollikreemiga läks õnneks kiiresti ning ka ripsmetušiga väga suuri raskusi ei tekkinud, kuna suutsin end siiski tagasi hoida ja ainult tuši osta (valida oli ka igasuguste tušši ja muid vidinaid sisaldavate Clinique´i komplektide vahel). Mind jäid aga mõningal määral piinama kaks asja, mida ära ei ostnud: üks pruun Guessi pluus ja Tamarise rihmikud. On kaks varianti: kas unustan need või soetan siiski... loodetavasti osutub valituks variant üks, kuid mine sa tea. Kaubamajast tulles ostis Erik mulle ühe tädikese käest viis roosat roosi, mis superhästi lõhnavad! Sain kätte ka 97 pilti, mis kunagi ilmutusse viidud said. Kaasa antud kupongiga on mulle üks 21x30cm A4 foto tasuta. Edasi võtsime mäkist söögipoolist, sõime skeitpargi juures ja läksime sumpamehe kodu juurde rulatama. Ise ka imestan, kuidas alguses võimatuna tundunud asi tegelikult päris hästi juba edeneb. Mulle täitsa meeldib! Mõnda aega rulatanud, hakkasin ma Jõgeva poole sättima, kui algas tõsine paduvihm. Kohati oli vihm nii tugev, et mööduvate autode tulesid ei olnud isegi näha. Müristas ka ning taevas sähvisid äikeselöögid. Minu suureks imestuseks oli Jõgevale jõudes ilm vägagi normaalne, isegi ei sadanud. Tavaliselt on just Jõgeva see koht, kus on kõige koledamad ilmad.

The Haunting in Connecticut (2009)

Kui Sara (Virginia Madsen - The Number 23) ja Peter Campbelli (Martin Donovan - The Sentinel) pojal Mattil (Kyle Gallner) diagnoositakse vähk, kolib perekond poisi ravikuuri tarvis Connecticuti. Uue koduga kohanedes hakkavad Matti üha enam häirima paranormaalsed jõud, mis maja asustavad ja seda vaevavad. Teadmatuses piinlev ema pöördub hirmul perekonna kaitsmiseks salapärase preestri (Elias Koteas - The Curious Case of Benjamin Button) poole, kes peaks maja kummitustest vabastama, kuni aga poisi seisund muutub ootamatult ja seletamatult halvemaks ning kõigi pereliikmete elud ohtu satuvad. Maja oli minevikus matusebüroo, kus leidsid aset kujuteldamatud sündmused. Omaniku selgeltnägijavõimetega poeg Jonah (Erik J. Berg) teenis deemonlikku sõnumitoojat, võimaldades kahe maailma vahel ekslevatel hingedel ühest maailmast teise liikuda. Nüüd aga ootab vallapääsemist sõnulseletamatu terror, kui Jonah, poiss, kes suhtles surnutega, pöördub tagasi, et suunata õudus süütu perekonna peale. The Haunting in Connecticut (Connecticutis kummitab) põhineb tõestisündinud lool, milles üleloomulikke jõude koges perekond Snedeker 1980-ndatel aastatel. Snedekerid kolisid ühte majja Southingtonis, Connecticutis ning väitsid hiljem, et majas tegutseb mingisugune deemonlik jõud. Carmen Snedeker kirjeldas kummitusi nii: "Üks neist oli väga kõhn, väga kõrgete põsesarnatega, pikkade musta värvi juustega ja pigimustade silmadega. Teisel olid valged juuksed ja silmad, kandis vöödilist smokingut ja tema jalad olid pidevas liikumises. Samuti oli ühel väga suur naeratus, mis mõlemal näopoolel puutus tema silmi ja ta oli väga lühike." Maja vaatasid läbi Ed ja Lorraine Warren. Lugu läks edasi nii, et maja keldrist avastati surnukambri jäljed ning Lorraine Warren teatas: "Magamistoas oli luuk, mille kaudu toodi tuppa kirste ning öösel võis kuulda kettide vinnamise helisid, mis tekkisid kirstude ülestoomisel. Aga kui Ed kontrollima läks, ei olnud seal mitte kedagi." Lorraine Warren on öelnud, et maja on igasugusest vaimude kohalolekust puhastatud 1988. aasta seansi käigus. Tegemist on Peter Cornwelli õudusfilmiga, milles võib täheldada ka olulisel määral draamasugemeid (seoses ema murega Matti tervise pärast, suhted perekonnas...). Filmi tähendust muudab kindlasti asjaolu, et tegemist on tõestisündinud lool põhineva üllitisega. Seetõttu ei suhtunud ma samamoodi, nagu igasse teise nii-öelda väljamõeldud filmi... eriti veel õudusfilmi. Ehmatavaid ja hirmutavaid momente oli piisavalt ning samas ei olnud nendega ka liiale mindud. Kogu see meediumide ja kahe maailma vahel suhtlemise teema oli üldse omamoodi köitev ja põnev. Erik J. Bergi ning Kyle Gallneri osatäitmised olid samuti erilised ja silmapaistvad. Võib öelda, et The Haunting in Connecticut on üks igati korralik õudusfilm, mis ei põhine vaid fantaasial ja pakub igaühele võimalust käsitletava teema üle natuke mõelda. 8/10

27.6.09

22.06 ja 23.06 sündmused

Esmaspäev, 22.06 kulges nii minul kui ka Erikul töiselt. Mina uuendasin vanaisa juures hauaplaate, Erik aga aitas mu isal ehitustöid teha. Kui olin olemasoleva nelja plaadiga juba peaaegu poole peale jõudnud, tulid uued kliendid, kelle käest sain kaks plaati juurde. Vanaisa ei olnud sel hetkel isegi mitte kodus. Neljapäeval pean juba põhitööle pöörduma... loodetavasti ei ole uuesti harjumine väga vaevarikas. Muide, mul on nüüd ka oma rula, roosat värvi ja puha. Erik pani selle spetsiaalselt minu jaoks kokku, et saaksin sõitmist edasi harjutada ja lihvida. Teisipäev, 23.06 ehk Võidupüha algas taaskord varahommikul ning viis meid alustuseks Omedusse. Martti ja Hebe olid juba seal ning neljakesi suundusime siis Avinurme tünnilaadale. See oli järgemööda kümnes laat - päev läbi kestev etendus, mille eesmärgiks on olnud tõsta Avinurme kui ajalooline puutöökeskus Eestimaa kaardile. Oli õige laadailm ning ilmselt veetsime seal ligikaudu kolm tundi, tehes laadaplatsile päris mitu tiiru peale. Vahepeal jõime koduõlut ja mina sõin burksi, Erik aga mingit hapukapsa-kartuli-liha segu, mida mina kohe kindlasti puutunud ei oleks. Pileti ostmisel anti kaasa kupong osalemaks Toila Spa 5-päevase kahele mõeldud ravipaketi loosimises. Loosimiseni on aga päris mitu kuud veel aega... Et laadapäev ikka täiuslik oleks, soetasin omale aprikoositükkidega ja rosinatega lehmakomme ning 120-eeguse nunnu roosa ja mustaga pesukomplekti. Rahvast oli metsikult ning autosid umbes sama palju. Ilmselt mängis oma rolli siin päikesepaisteline ja soe ilm ning vaba päev töölt. Mõnus üritus igatahes, heaks vahelduseks niisama tavalisele poodides kolamisele. Hiljem Omedus tagasi olles võtsime neljakesi ette paaditripi Kirovi tehase juurde. Või õigemini mitte neljakesi, vaid koos Jennyga viiekesi. Kuna aerutada tuli päris mitmeid kilomeetreid, kujunes retke pikkuseks umbkaudu neli tundi. Aerutajateks olime mina ja vend, kuna teised seda kunsti ei valda. Jenny sebis kogu aeg ringi ning siblis ühest paadi otsast teise ja kõõlus paadi külgede najal ning oli muidu hüperaktiivne ja üliasjalik. Klõpsisime pilte ja jalutasime, ajasime juttu, naersime... ühesõnaga niisama tsill olemine. (ja Jennyle leiutasime rihma, kasutades selleks paadiketti) Õhtupoole sõitsime tagasi Jõgevale, Jenny viisime ka koju ja mingil hetkel liikusime juba pardikasse, et natuke jaanilaupäeva pidada. Sõime ja jõime, rääkisime teistega juttu ning nautisime ilusat jaanituld. Kui kell oli juba piisavalt palju, tahtsin ma kodu poole liikuma hakata, sest pidime veel natukeseks rulaga sõitma minema. Viisimegi siis minu Viljandi sugulased ära ning seejärel sain natuke oma sõiduoskusi lihvida. Igatahes olin seekord juba tunduvalt osavam kui esimesel korral rula peal püsimist harjutades. Kukkumiste ärahoidmises olen samuti päris oskuslik. See oli ikka väga mõnus jaanipäev, kui võrrelda näiteks eelmise aasta sama päevaga, mil oma tuju viina ja siidri jms joomisega parandada püüdsin. Loomulikult ei olnud sellest vähimatki kasu ning lõpuks loksusid asjad juba ise paika. Nüüd on kõik teisiti ja nii see ka jääb!!

26.6.09

SOOMAA

Pühapäev, 21.06 oli meil Erikuga järjekordne Eesti avastamise päev: sedapuhku seiklesime ringi Soomaa Rahvuspargi aladel, kus kumbki ilmselt varem käinud ei olnud.
 

Esimeseks külastatavaks oli Hüpassaare matkarada, mille pikkuseks on 5km ning läbimiseks kulub väidetavalt 2,5-3 tundi (meie kella ei vaadanud, seega ei oska kindlalt öelda...).
Hüpassaare matkarada viib läbi rabastuva m
etsa Kuresoo rabasse. Laudtee möödub omapärastest piklikest laugastest, mille kaldale on ehitatud jalapuhkamiseks ja rabavaikuse nautimiseks platvorm. Laudtee möödub peale laugaste ja maaliliste rabavaadete ka rabasaarest, kus on võimalik jälgida varesepere töid ja tegemisi ning väikesest puisniidust. Raja lõpus asub ka helilooja Mart Saare majamuuseum ning laagriplats.
"Ära matka rekordite pärast, matka kultuuri, looduse ja sellest saadud elamuse pärast, ära kiirusta, vaid süvene!" Mart Saar, Sookuningas
Järgmiseks peatuspaigaks oli Tori, täpsemalt Tori põrgu maastikukaitseala. Tori põrgu kaitseala on loodud kesk-devoni liivakivipaljandite ning koobaste kaitseks. Valkjaskollasest liivakivist kaldajärsaku pikkus on ca 400m, kõrgus kuni 8,25m. Paljandis on kolm allikate õõnestustöö tulemusena tekkinud ning inimkäte poolt laiendatud koobast, millest suurim kannab Tori põrgu nime.

Mul ei olnud õrna aimugi, et see Tori vallas asuv väike alevik võib nii ilus olla! Siiamaani olin kuulnud vaid Tori Hobusekasvandusest, kuid mitte midagi ei Tori Põrgust ega ka Tori keskmes asuvast ainulaadsest sõjameestele pühendatud Tori Püha Jüri kirikust.
Kohalikku A&O kauplust külastades nägime ära ka nii-ö
elda local parmud, kes minu mäletamist mööda poes õlle järel käisid. Sellised tüübid on vist küll enam-vähem igas asulas!
(Torist lahkudes õnnestus mul teha üks oma andekamaid fotosid Erikust ja mu Saabist...)


Seejärel oli peatumiskohaks Riisa rabarada, mis asub 7km kaugusel Rahvuspargist Jõesuu poole. 5km pikkune Riisa raba tutvustav laudtee kulgeb läbi metsatukkade piki Navesti jõe kallast, möödub mitmest väikesest laukast kuni uab ilusa suure laugastikuni.

Sellel rajal matkates oli päike tõeliselt võimas ning kuum, minu jaoks aga täielik märk suvest! Kõndida mööda laudteed rabas, kõrvetav päike samal ajal pea kohal säramas, selja taga üks Eriku nime kandev meessoost isik...
 

Siiski ei saa ma mainimata jätta ühte kurvemat seika seoses Riisa raba ja sealse laudteega... Nimelt märkasin seal ühte kollakat väikest päevakoera laadset ussikest, kellest sain ka superhäid pilte, kuid pärast meie lahkumist tuli üks meessoost kodanik (vastassuunas õigele liikumise suunale) ja lihtsalt mõrvas ussikese talle peale astumisega. Mul oli nii kahju ja kurb, et selline loll sinna rajale üldse tuli, sest ei ole ju raske ette vaadata kas või natukene!
Praegu neid ussikesest tehtud fotosid vaadates hak
kab samamoodi kurb ning peale selle trampis see mees ka raja kõrval, kuigi jalajälje kadumine rabast võtab umbes 7 aastat.

Igatahes viimaseks objektiks oli Koprarada, mis algab Soomaa Rahvuspargi külastuskeskuse juurest ning viib metsa, koprakuhilate ja -tammide juurde. Kogu raja ulatuses on võimalik näha kobraste elutegevuse jälgi - nende langetatud puid ja ehitisi. Raja pikkuseks on 2km.
Õnnestus ära näha ka Šoti mägiveised, kelle olemasolust sain teada tänu Karmenile. Väga kihvtid ja omapärased loomad Eestimaa lood
uses nägemiseks!

Kokkuvõttes oligi üks põnev ja samas ka piisavalt hariv ning ainult veidi väsitav pühapäev. (siiski jalgsi läbitud ligikaudu 12 km!)
Uute kohtade avastamine on alati rahuldustpakkuv ja mõnus tegevus, eriti veel kui ka ilm nii ideaalseks osutub!