31.8.09

29.08 - Vääritud tõprad

Kobisin kella 17:14-sele rongile, et Tartus Erikuga kokku saada. Tänu geniaalsele leiutisele MP3-le möödus sõit imekiiresti ning juba varsti olime Kaupsis, et ma reisipildid ilmutusse saaks anda. Näppu jäi ka nagu muuseas üks lilla SisterS pointi vöö... õnneks allahinnatud. Ka Tasku külastamine ei toimunud ilmaaegu, vaid kohe jäi silma lilla-roosa kirju Fishbone´i topp... naeruväärse 19 eegu eest. Sellised hinnad mulle täitsa sümpatiseerivad. Kuna kella 21:45-sele filmile Cinamonis oli veel piisavalt aega, sisustasime seda Eriku juures majas pilte klõpsides. Ja aeg lendaski kui linnutiivul. Õige aeg käes, suundusime vaatama Quentin Tarantino värsket kassahitti Inglourious Basterds ehk eestikeeli - Vääritud tõprad. Ma ei liialda, kui ütlen, et olin kerges vaimustuses. Geniaalne linateos, millest loomulikult oma filmirubriigis lähemalt juttu teen. Mõnus õhtupoolik, kui mitte arvestada seda, et piinava varbavalu tõttu sain magama jääda vaid valuvaigisti abiga. St., lõikasin endale ilmselt varbasse ja sealt see jama tekkiski... oskan olla asjalik!

The Last House on the Left (2009)

If bad people hurt someone you love, how far would you go to hurt them back?
The Last House on the Left on käesoleva, 2009. aasta ameerika päritolu õudusfilm, mille lavastajaks Dennis Iliadis - mees, kes võitis linateose eest BIFF (Bruss
els International Festival of Fantasy Film) konkursil Silver Raven auhinna. Tegemist on uusversiooniga samanimelisest 1972. aasta filmist. Peaosades saab näha järgmisi tähti: Tony Goldwyn (Without a Trace), Monica Potter (Saw), Garret Dillahunt (No Country for Old Men), Sara Paxton (Sydney White). Sissejuhatuseks: film räägib Mari vanematest, kes katsetavad kättemaksu grupile võõrastele, kes nende kodus ulualust otsivad ning, nagu peagi selgub, on tulistanud nende tütart ja jätnud tüdruku surema. "Õudusemeistrid" Wes Craven ja Sean Cunningham vaatavad taas üle oma nii-nimetatud maamärgiks oleva filmi, mis algatas Craveni režissöörikarjääri ja mõjutas õudusfilme järgnevatel dekaadidel: The Last House on the Left. Tuues ühe kõigi aegade kurikuulsaimatest thrilleritest uue generatsiooni ette, toodavad nad loo, mis uurib, kui kaugele on võimelised minema kaks tavalist inimest, et nõuda kättemaksu psühhopaatidele, kes kuritarvitasid nende last. Samal õhtul, kui perekond Collingwood saabub oma järveäärsesse suvemajja, röövitakse Mari (Sara Paxton) ja tema sõbranna ühe vanglapõgeniku ja tema kamba poolt. Kabuhirmul ja surema jäetuna on Mari ainuke lootus jõuda tagasi koju vanemate Johni ja Emma (Tony Goldwyn, Monica Potter) juurde. Kahjuks otsivad Mari ründajad pelgupaika tormi eest just selles samas kohas, kus tüdrukul ohutu olla võiks. Ja kui perekond taipab kohutava loo tagamaid, teevad nad nii, et kolm võõrast neavad maa põhja selle päeva, mil nad tulid "viimasesse majja vasakul". The Last House on the Left ei ole sugugi tavaline õudusfilm ning kaugeltki mitte selline, nagu ma ette kujutasin, enne kui lõpuks selle vaatamiseni jõudsin. Põhimõtteliselt kogu filmi vältel hoidsin hinge kinni, et mis nüüd küll edasi juhtub? Kaasahaarav, kohati vägagi õudne, natuke dramaatiline, kindlasti mõtlemapanev linateos. Tekivad küsimused, et mis võib toimuda nende psühhopaatide peades, mis aga kirjeldamatuid õudusi läbi elanud Mari peas või tema vanemate Johni ja Emma mõtetes... Ma ütleks ilmselt, et tegemist on pigem psühholoogilise õudusfilmiga, mitte tüüpilise veristamislooga. Ja ma jäin filmiga väga rahule! Positiivne üllatus nii-öelda intelligentsete õudusfilmide vallast. 9/10

30.8.09

26.-28.08 - Midagi Tallinnast ja midagi Kosmosest

Kolmapäev, 26.08 + neljapäev, 27.08 - "MicroStation V8i" (jätkub tõenäoliselt 02.09) Käisin meie pealinnas targaks (või siis pigem juba väga targaks) saamas. Täpsemalt "MicroStation V8i algajatele" kolmepäevane koolitus TTÜ Avatud Ülikoolis. Kõik uue värske töökoha hüvanguks. Kuna ma ei olnud nüüd juba tervelt aasta aega kuskil koolis käinud, siis oli üpris nostalgiline jälle nii-öelda arvutipraktikumis istuda ja "vanu" aegu meenutada. Ööbida sain Shnelli hotellis, mille kohta ühtegi halba sõna öelda ei ole - väga viisakas! Siiski ei meeldi mulle variant, kui pean üksi kuskil hotellitoas viibima ning selleks, et mitte väga masenduda, suundusin kiiresti Viru Keskusesse shopingule. Juba Kreeta saarel viibides hakkas mulle meeldima Accessorize, mille ka Virust avastasin ning sealt endale punaste lipsukestega kõrvarõngad ja leopardimustriga sinise pesukomplekti soetasin. Tuju paranes kohe tunduvalt! Ja leidudele lisandus Evita Peroni juukseehe, lillakates toonides. Õhtu hotellitoas oligi juba mõnus ja uni tuli üllatavalt kiiresti. Seega, kui on vaja tuju parandada, tuleb lihtsalt shopata!
Reede, 28.08 - "Kosmos" Mulle meeldivaks üllatuseks kestis tööpäev vaid kella 12-ni ning pärast lõunat ehk kell 13 leidis aset linnapea korraldatud vastuvõtusarnane üritus selle auks, et temast maavanem saab. Järelikult väheneb linnavalitsuses inimeste arv korraga tervelt kahe võrra, kuna ka minul on 31. augustil ametlikult viimane päev sealsel ametikohal ning ees ootab töö projektijuhina juba uuel kohal. Põnev põnev! (PS. Vabandan piltide mitte kõige parema kvaliteedi pärast, kuid mobiiliga tehtute kohta on need isegi täitsa arvestatavad.)

25.8.09

22.08 - Pisike tripp Heigoga

Kuna me ei olnud juba päris pikka aega näinud, ega ka ühiselt midagi teinud, siis leppisime enne minu Kreeta seiklust kokku, et pärast reisi teeme kindlasti midagi. Lubadusi tuleb pidada ning ilmselt kuskil lõuna paiku saimegi Heigoga ühel ristmikul kokku ja suundusime Kaiu järve avastama. Kaiu järv on järv Jõgevamaal Saare vallas, üks Jõemõisa-Kaiu järvestiku järvedest, mis paikneb Kagu-Eesti lavamaa ja Vooremaa vahelises orundis. Kunagi asus antud kohas suurem järv, mis aga järve vee alandamise ja Kääpa jõe süvendamisel on moodustanud kolm kitsaste väinadega eraldatud järve. Kaiu järv on selle järvestiku suurim järv. Täpsemalt matkasime Pedassaarele, millel asuvat metsakooslust loetakse eriti väärtuslikuks. Metsa asend järvedest ja luhast ümbritsetud poolsaarel asuval künkal, suhteline eraldatus ning avatus päikesele loovad eelduse suurema loodusliku mitmekesisuse tekkeks. Ala omab potentsiaalset väärtust haruldaste putukate elupaigana. Meile jäid siiski silma vaid äärmiselt näljased tillukesed sääsed, kes vilkalt oma "tööd" tegema asusid. Õnneks väga lühiajalise järelmõjuga. Pedassaare edelanurgas asub vähemalt 250 aasta vanune Emamänd, millel ka tähelepanu vääriv ümbermõõt. Õppetahvlitega ääristatud rada sai üpris kiiresti läbi käidud ning kui ka mõned pildid tehtud, sai autode juurde tagasi kiirustatud, et mitte sääskedele liigset toidulauda enda näol pakkuda. Järgnes "paaniline" sobiva paiga otsimine fotosessiooniks, kuna Kaiu järve ääres sai klõpsitud vaid mõned üksikud pildid. Otsingud olid pikad ja rasked ning lootus juba sama hästi kui kadumas, aga siis märkasin tee ääres ühte liivakarjääri ning sellest saigi fotoshuudi koht. Pildid vajasid siiski tegemist ju. Alustuseks pildistasin meid ümbritsenud kaunist loodust, aga ka autosid, kuid seejärel algas kiire sessioon inimpiltide valmistamiseks. Kuigi pilte sain endast vägagi tagasihoidlikus koguses, jäin nendega üllatavalt kergelt rahule. Sessioon läbi, läksime kumbki oma teed ning mina suundusin Saabi pesema. Auto läikiv ning siit-sealt üle poleeritud, liikusin Jõgeva poole tagasi ning vau!, tee peal nägin päris karmi avariid, mis oli nii hiljuti juhtunud, et kiirabi ja politsei alles saabusid sündmuspaigale. Midagi traagilist siiski ilmselt ei juhtunud, paanikat ei paistnud mitte kuskilt. Aga veel mainiks ära, et suhteliselt nunnu on see, kuidas enamik teisi Saabi-juhte, keda ma ei tea ega tunne, teretavad mind linnas sõites. Südame teeb soojaks kohe! Ja mu vanemad on Soome riigist tagasi ning üllatavalt koguka noosi sain neilt isegi mina. Õhtul tegin midagi sellist, mida tavaliselt kunagi ei tee: mängisin lauamänge. Täpsemalt UNO kaarte ja Eesti mälumängu mampsi, papsi, Martti ja Hebega. Kõrvale natuke šampust ning aeg hiliste õhtutundideni oli ilusti sisustatud ja pühapäevahommikune kella 11-ni kestev uni samamoodi.

21.08 - Tallinna päev KIK-is

Vahelduseks ka midagi töist - nimelt leidis aset taaskordne projektijuhtide koosolek Tallinnas Keskkonnainvesteeringute Keskuses. Hommikul vara istusin rongile ning juba kell 9 olingi pealinnas. Peale koosoleku (infopäeva), mis kestis ligikaudu kolm tundi, sai ka mõne inimesega räägitud ning tänu Sandrile, kes mu kõnele vastas, ei jäänud ka Stock külastamata. Soetasin sealt tagasiteel rongis lugemiseks USA ajakirja InStyle, mille eest ei nõutud üleloomulikku hinda ning mis on päris asjalik. Natuke enne tööpäeva lõppu olin teel tagasi Jõgevale.

20.08 - Taasiseseisvumispäev meie moodi

Tolle lühikese töönädala järjekordsel vabal päeval otsustasime Erikuga trippida meie mõistes teisele poole Endla looduskaitseala ehk siis täpsemalt lääne poole. Pajusi valla keskuse, Kalana küla lähedal jäi kohe silma midagi äärmiselt pildistamisväärset - Otissaare lubjakivimaardla ning Kalanas asuv paekarjäär, kus paiknevad AS Kaltsiidi kaasajastatud killustikutootmise liinid. Netiavarustest sain teada, et ligi 20 aastat Pajusi vallas Pisisaarel tegutsenud paekivikarjäär on Kagu-Eesti suurim killustikuga varustaja, tarnides seda nii tee-ehitajatele kui ka Lõuna-Eesti betoonitehastele. Valdav osa - 80% - läheb kohalike teede ehitusse. Igatahes mul ei olnud õrna aimugi, et Jõgevale nõnda lähedal midagi sellist eksisteerib. Järgmine peatus toimus Koigi külas, kus tegime jäätisepausi Väikese Tomi seltsis ja uudistasime Koigi mõisakompleksi endist meiereid, mis on ühekordne krohvitud seintega paekivihoone. Sümmeetriliselt paiknevad tornikesed, jõulised tugipiilarid hoone välisseinas ja tuulelipp viilu tipus on ajendatud kõrggooti elamuarhitektuurist. Meierei on väravakaare abil ühendatud kõrval asuva lambalaudaga. Tundus juba kuidagi väga paekivirikas päevakene meil kahel... Niisiis liikusime edasi ja võtsimegi ette Endla looduskaitseala läänekülje, alustades Võlingi ja Vilbaste allikatega. See paik oli justkui muinasjutuliselt kaunis ning fotodelt ei saa kaugeltki päris õiget pilti ega tunnet, mida me Erikuga ise kogesime ja nägime. Laudrada, mida mööda seal liikusime, ühendab lähestikku paiknevaid eritüübilisi suuri allikaid: Võlingi langeallikat ja Vilbaste tõusuallikate rühma. Võlingi oja kallaste taimestiku koosseisu mõjutab allikaline vesi: peamised puuliigid on kuusk, mänd ja kask, põõsastest paakspuu, sinine kuslapuu ja kadakas. Kõrge veetaseme tõttu on osa puid kuivanud. Mätastarnad moodustavad kõrgeid tihedaid mättaid, nn "pokusid". Kõige suuremat, 10 m läbimõõduga ja 2,7 m sügavust keset jõge asuvat heleda põhjaga allikalehtrit kutsutakse Vilbaste siniallikaks (Eesti esimese looduskaitseinspektori Gustav Vilbaste järgi). Selle põhjast üleskeeva liiva pilv, mis sisaldab allikalubja terakesi, kumab rohekas-siniselt läbi vee. Järgmiseks aga Purskav allikas. Oostriku jõgi suunati truubi ehitusega 1975. aastal Purskava allika lähedal teise sängi, selle tegevuse tagajärjel moodustus omamoodi saar, millel asub praegu kaunis puhkekoht. Paarkümmend aastat tagasi sattusid geoloogid oma tööde käigus puurimisel veesoonele. Põhjavesi purskab maa pinnakihtide survel geoloogide poolt maasse jäetud toru mööda maapinnale. Tegu oleks nagu tõusuallikaga, kuigi see on inimtekkeline. 2003. aasta kevadel kindlustasid Endla looduskaitseala administratsiooni eestvedamisel OÜ Siimeli töömehed allika ümbrust maakivide ja geotekstiiliga. Väga kihvt ja harjumatult vaikne kohakene, vahelduseks suurematele ja rohkem populaarsetele vaatamisväärsustele. Viimaseks selle avastusretke sihtpunktiks jäi kohake nimega Norra, täpsemalt Norra mõisa park. Norra mõisa on esmakordselt mainitud 1569. aastal, mil Rootsi kuningas Johan III kinkis selle Gerdt Bravele. 17. sajandil omandas abielu kaudu mõisa Heinrich von Knorring, kelle järeltulijatele jäi mõis kuni 1908. aastani. Knorringite nimest on tulnud ka mõisa eestikeelne nimi. 1996. aastal läks hoone eravaldusse ning seda on mõnevõrra taastatud, kuigi taastamise käigus on hävinenud vanad laemaalingud. Norra mõisapargis oli keerukas tiikide ja kanalite süsteem, mis oli ühendatud lähedalasuvate Norra allikatega. Väga-väga maaliline vaatepilt ning kahju, et sellised unikaalsed arhitektuurinäited tavaliselt ei säili algsel kujul, nagu tegelikult võiks. Kokkuvõttes oli meil kahel üks huvitav ja kindlasti ka hariv päev kaunil Eestimaal. Isegi ilm oli meie poolel ning andis väljasõidule palju juurde. Alati ei pea selleks kodust kaugele minema, et midagi uut ja põnevat näha.

Pühapäev, 16.08 - Igatsus...

Kella 12-ks päeval olime me lennukiga Tallinna kohal ning maandusime ja võisime oma jalge all tunda Eestimaa pinda. Vihm, tuul jms "rõõmud" tekitasid kiire pildi karmist reaalsusest. Mul oli väga raske kohaneda selle "külmaga" ja asjaoluga, et peab juba natuke soojemaid riideid kandma. Kui pealpool pilvi paistis veel päike, siis allpool, täpselt Tallinna kohal, tibas juba vihma sadada ning kõik oli hall... Igatahes ma jään Kreeta saart igatsema ning tahan sinna tagasi. Ja see on kindlamast kindlam.

24.8.09

Laupäev, 15.08 - Viimane päev, Turtle River

Hommikul seadsime taaskord sammud naaberküla Georgioupolise poole, kuna tekkis tahtmine siiski sinna mäkke (Drapano neem ja selle kaljune rannik) ronida ning neid ilusaid vaateid veel kolmas kordki nautida. Muide, seal on võrreldes Kavrose randadega jõhkralt külm vesi, aga ka väga selge ja ilusa varjundiga. Mäe nõlvadel seigeldes jõudsime juba päris kõrgele, kuid kuna ei omanud vastavaid riideid (loe: katvaid ja pikki), siis päris tippu ei läinud, sest jalad said niigi katki kriibitud igasuguste teravate okste ja taimede pihta. Ei saa ka mainimata jätta, et Georgioupolise sadama haned, pardid ja pelikan on kõige kihvtimad linnud, keda ma näinud olen. Lihtsalt nii siiralt vaatavad sulle otsa ja loodavad saia või muud söödavat kraami. Tagasi Kavrosesse läksime sedapuhku mitte mööda rannaäärt, vaid kasutades kiirteeäärset väiksemat, nii-öelda külateed. Ja avastasime midagi head! Nimelt, kui igal pool pakutakse turistidele võimalust osta "reise" Turtle Riverile, siis tegelikult üsna meie hotelli lähedal oli täitsa ehtne Turtle River, kus võis näha kümneid ja kümneid väikseid peanuppe veest välja piilumas ning toidupala ootamas. Need on merikilpkonnad, tillukesed ja suured, tohutult armsad. Läbisegi arvukate kalaparvedega. Spetsiaalselt käisime kilpkonnadele küpsiseid ostmas, et neid siis seal natuke aega toita. Nii kihvtid väikesed tüübid. Tõelised turistimagnetid! Merikilpkonnad tulevad munemiseks üksildastele meresaartele ja jätavad oma munad liiva sisse. Koorunud kilpkonnapojad on vaid 5 cm pikkused. Merikilpkonnad elavad kuni 300 aastaseks. Maailma suurim merikilpkonn elab soojades ookeanides ja on kuni 2 meetri pikkune. Viimast korda sai ka mereveemõnusid nauditud ning päikese käes vedeletud. Seda kõike saab olema põhjust taga igatseda. Kreeta ilmad on sõna otseses mõttes kuumad ja kohati tekkis ivake selline kõrbemaastiku tunne, kuna rohelist ei ole just väga palju... Pole vihma, siis ei ole ka siravat rohelust - lihtne ja loogiline. Nagu ka giidid ütlesid: Kreetal on piisavalt vaatamist, et seal vähemalt kaks korda käia ning tõsi see on, kuna seekord sai nähtud vaid põgus osa kogu sest ilust. Avastamist tasub kindlasti ka lõuna- ning idarannik, mis on turistidest vähem puudutatud ja pigem looduslikumad ning naturaalsemad. Põhiline on see, et sai tundma õppida Kreeta kultuuri ja inimesi, kõike seda, mida Eestimaal ei ole. Samas tulebki ju hinnata seda, mis on endal olemas ning tõdeda, et mitte miski ei ole täiuslik. Erinevad elamused kokku annavad aga üpris ideaalse pildi sellest maailmast, milles me elame.

23.8.09

Reede, 14.08 - Knossose palee

Hommikul varakult, juba kell 8.15, väljus buss ekskursioonile Knossose paleesse ja hiljem ka Iraklioni. Enne Iraklioni ning Knossosesse jõudmist läbisime veel ka Rethymno ja Bali. Knossose paleest, mis oli Euroopa kultuuri hälliks peetava Minose tsivilisatsiooni au ja uhkus, on veel üht-teist järel. Palee laskis ehitada kuningas Minos, kes müüdi järgi sulges hiiglaslikku loss-labürinti oma koletu poja Minotaurose. Tollel oli inimese keha, härja pea ja halb komme toituda inimlihast. Knossos koosneb sadadest suure paraadõue ümber koondatud ruumidest. Nende hulgas on troonisaal, sammassaale, vaateterrasse, isegi vannitube. Viimaste tuhandeid aastaid vana veejuhtmestik ja vannid on säilinud kuni tänapäevani. Vannitubade seinu katavad sinna nii sobivad pildid delfiinidest ja lendkaladest. Lossi plaan on väga keeruline. Käigud ja trepid teevad järske käänakuid, tõuse ja langusi mööda treppe, pealegi on loss veel mitmekorruseline. Pole siis ime, et tekkis müüt Kreeta saare labürindist. Et enamikel üksteise kõrvale ehitatud ruumidest puudusid väliseinad, ei saanud neile aknaid teha. Valgus tuli avaustest laes, mis mõnikord ulatusid nagu valguskaevud läbi mitme korruse. Omapärased on ka sambad. Need jämenevad ülaosas ning värviti piduliku punase, musta ja kollasega. Knossoses on säilinud palju hindamatu väärtusega freskosid (seinamaalid), mille vanus ületab 4000 aastat. Nende säilinud osadel võib näha pidulikke sündmusi, eriti neide ja noorukeid usulise sisuga härjamängude juures, jumalannasid, naispreestreid või ka taimi-loomi. Seinu kaunistavad ka värvilised reljeefid. Inimesi kujutati neil küll egiptusepäraselt - jalad ja nägu kõrvaltvaates, õlad ja silm otsevaates - kuid nad mõjuvad palju vabamalt ja loomulikumalt kui inimesed egiptuse reljeefidel. (Loe veel Egeuse kunstist!) Palee on välja kaevatud ning osaliselt rekonstrueeritud 20. sajandi alguses Sir Arthur Evansi poolt. Iraklion on saare pealinn ja ühtlasi suurim linn Kreetal. Kreekas on ta suuruselt 5-ndal kohal. Iraklion sai oma nime müütilise tegelase Heraklese järgi. Selles, saare suurimas linnas, on meresadam ja rahvusvaheline lennuväli ning hästi arenenud turismitööstus. Linn on saare kaasaegse elu keskus lärmaka turu, kalliste kaupluste ja meenelettidega, uute diskoklubide ja traditsiooniliste tavernidega. Iraklioni ümbritsevad vanad veneetsia müürid, mistõttu linna pääseb ainult läbi linnaväravate. Linnas on väga palju vaatamisväärset: ilus veneetsia kindlus sadamas, muistse kindlusemüüri ja turu varemed, keskaegsed purskkaevud, kitsad tänavad kohalikele suurnikele kuulunud itaalia stiilis majadega, muuseumid ja iidsed kirikud. Linna suurim huviväärsus on väljapandud leidude hulga ja hinnalisuse poolest omataoliste hulgas ainulaadne arheoloogiamuuseum. Pealinnas oli meil umbkaudu 2,5 tundi vaba aega, mida oma tahtmise järgi sisustada saime. Nägime ära Venizelose väljaku (linnarahva jaoks ka Lõvide väljak), mille keskel asub uhkete lõvikujudega Morosini purskkaev 17. sajandist, kusjuures need lõvid pidavat pärinema koguni 14. sajandist. Jäi aega ka väikeseks shopinguks, kuigi tegelikult ei olnud Iraklioni poodide kaubavalikus mitte midagi erilist. Sain vaid sandaalid, milliseid olen juba pikka aega endale soovinud ning veel ühe hõbedase lipsukesega vöö. Pärast mõningast ringivaatamist väljuski juba buss. Lahenes ka müsteerium Porto Georgioupolise hotelli kohta... Nimelt ütles bussijuht, et hotell oli lihtsalt pankrotti läinud ja nii lihtne see kõik oligi, kuigi natuke imelik siiski jätta kõik sellisel kujul maha... Kummaline. Õhtul tegime Kavroses veel natuke shopingut, kuna tegemist oli siiski eelviimase päevaga Kreeta saarel. Mainiks veel ka seda, et ilmselgelt võiks korraldada kampaania "Kreeta saar puhtaks!", kuna siin on teeäärtes, tänavatel ja põhimõtteliselt igasugustes võimalikes ja võimatutes kohtades meeletult prügi, mille alla kuuluvad ka vanad autovrakid, mööbel ja muidugi taara, pakendid jms. Lagunenud maju on samuti omajagu. Kokkuvõtvalt: enamik meie Eesti linnu näevad kõvasti puhtamad ja viisakamad välja kui Kreeta külad või linnad. Nagu üks giididest ka mainis, kreetalaste jaoks on seadused tehtud mitte täitmiseks, vaid neist mööda hiilimiseks. See paistis päris mitmetes kohtades selgelt välja. Samas on nad väga sõbralikud ja igatpidi viisakad turistide vastu, kes nende elatusallikaks on. Nimelt tegeletakse pool aastat turismiga ning ülejäänud kuus kuud maksab inimestele miinimumpalka riik, kuid seda ainult juhul, kui ollakse ametlikult tööl. Riigiametnike töökohad on aga eluaegsed, neid ei saa mitte keegi vallandada, olenemata töökvaliteedist või ükskõik, millest muust. Väga olulisel kohal on kreetalaste jaoks loomulikult oliivide kasvatamine ning nendest õlide, kreemide, seepide, šampoonide ja palju muu vorpimine. Nii palju siis kohalikust töösüsteemist.