30.9.09

Äktsion koduaknast ehk 28.09

Juhtus see siis esmaspäeva hilisõhtul, kui väljas juba piisavalt pime oli. Jaama tänavalt kostus valjut juttu, niisama räuskamist ja muidugi veel ka autode müra. Näha oli sealjuures terve hunnik tüüpe ringi patseerimas ning vähemalt nelja autot, millest umbes pooled võisid olla bemmid. Keegi oli autoga ninapidi kraavi (võssa) suutnud sõita. Sirge tee, 50-ne ala ja selge ilm ehk siis silmnähtavalt "andekas" saavutus, nii-et palju õnne!! Tüüpide tuju oli üpris laes, kuni aga sõitis kohale politseibuss ning seadusesilmad hakkasid neilt aru pärima. "Mis siin juhtus??", vastus: "Kogemata...". Armas ju iseenesest. Veel uuriti, kes oli roolis, mille peale kõlas kuskilt: "Ei mäleta...". Igatahes tuli auto sealt võsast kätte saada ja sellega nüüd ka juba järjekindlamalt tegeleti. Rehv suitses, masin paukus, kutid elasid kaasa ja lõpuks, pärast paari katset, saigi auto välja tõmmatud ning väga ontlikult asuti sündmuskohalt üksteise järel lahkuma, saatjaks politseibuss. Tavaliselt saab selliseid asju Õhtulehe veergudelt lugeda, kuid nüüd toodi pilt lausa live´is koju kätte, mis on päris hea! Palju tublisid inimesi ja ilusaid autosid üheskoos actionit tegemas ja vaikset õhtupoolikut vürtsitamas. Kui kas või keegi juhtunust midagi õpib ning järeldusi teeb, ei olnud sündmus vähemalt asjata ja mõne tulevik on võib-olla ivake helgem... Mina tean, millest räägin, kuna veedan oma lühikesest elust juba järjekorras kuuendat aastat autoroolis/autoomanikuna ja Eesti liikluskultuuris ei ole midagi säravat või eeskujulikku, pigem tuleb iseenda eest väljas olla ja kõigele ise tähelepanu pöörata. Ka teiste tehtud vead kõlbavad õppimiseks, et mitte ise sama reha otsas korduvalt trampida. Tuleb olla lihtsalt tark.

Nädalavahetuse põhilugu koos eellooga (22.-27.09) 2. osa

Peaaegu terve päeva vältel sadas uduvihma ja see oli ka põhjuseks, miks ma oma kaamerat laadale kaasa ei võtnud, kuigi algselt seda kindlasti teha tahtsin. Nii-et kõik mu pildid on seekord teistel teemadel. Igatahes järgmiseks peatuseks oli hoopis Tartu ning alustasime seal ehituspoega ja krohvimisseguga (vist...). Edasi Kaubamaja, mille külastamine oli justkui ilmaaegu, nii-et läksime hoopis Lõunakasse, mis tõi lahendused kõigile mu "probleemidele" (tegelikult siiski soovidele) ja veel rohkemgi. Uued sussid - olemas! Etno sokid (ja ka tavalised) - olemas! Ehete valmistamise komplekt - olemas! Nimelt kavatsen musi väikese abiga endale Kreeta teokarpidest mõned ehted teha. Lisaks eelnevale sain nagu muuseas ka ühed ägedad varbavahe-suvekingad, mis sisaldavad ainult minu lemmikvärve ja olid pealegi odavad. Tegime veel ka väikese Tasku-tiiru, enne kui La Dolce Vita restorani sööma läksime. Mina jäin oma (laste)singipitsaga ja cioccolata caldaga väga rahule ning kõht oli ääreni täis. Sama ei saa aga öelda Eriku kohta, kes kurtis nüri noa, tomati puudumise ja veel saja muu asja üle. Vingupingu, haha. Enne Jõgevale tagasi minekut käisime veel Raigastvere vaatetornis ronimas. Tuul oli lihtsalt m e t s i k ja ülesturnimine seega kõike muud kui kerge, aga loomulikult mitte võimatu. Klõpsisime pilte, uurisime niisama ümbrust, leidsime ühe ägeda rauast orava ja kui kõik see tehtud, läksime tagasi Jõgevale. See aga tähendas maasikapeenra korrastamist, mida ma olin juba terve igaviku üritanud edasi lükata. Oh jah. Nokitsesime siis seal, kuni õues juba liiga pimedaks läks. Seejärel väikesed koksid Viruga ja õudusfilm nimega It´s Alive, millest pikem lugu juba varsti filmirubriigis. Igatahes, väärt õudukas, kuigi remake. Pühapäev, 27.09 - Home, sweet home Hommikul ärkasin megavara, nagu olnuks juba käes tööpäev. Und enam ei tulnud, seega täitsin ühe endale antud lubaduse ja vaatasin filmi Beautiful läbi ka teist korda, et oma küsimustele võimalikud vastused leida. Sellest saab aga lugeda juba vastava sissekande alt. Järgmisena ootas ees seesamune tuttav maasikapeenar, millega Erikuga kahekesi edasi tegutsesime (väänasin selle käigus vist põlve välja, hahah). Osa oma ajast pühendasin ka pildistamisele, et mõned sügisesed hetked jäädvustada. Veel tegin ma ära midagi sellist, mille tegemist samuti pikalt edasi olin lükanud: võtsin oma toast tolmu ära. Kuid riided seisavad ikka samamoodi, nagu need ka nädal aega tagasi seisid. Midagi ei ole teha, mõni asi vist lihtsalt peab edasi lükkuma... Olin ka tubli küpsetaja ning tegin valmis õuna-rosina plaadikoogi. Varsti olen professionaalne küpsetaja-tsikk. Üks õige pühapäevaõhtu peab aga sisaldama mõnusat trenni, kuuma sauna, rohkelt lebo, kuid kindlasti ka korralikku komöödiat "Eesti otsib superstaari" näol. Õhtule lisas veidi värvi veel ka memory mängimine Lumivalgekese teemaliste kaartidega, mis ma Selverist nalja pärast hankisin. Hea mälutreening igatahes, ja muuseas selgus, et ei mina, ega ka Erik ei oska kõigi pöialpoiste nimesid öelda. Selle teemaga sai veel piisavalt nalja. Algav oktoobrikuu toob mulle muu hulgas kaasa ka uusi õppimisvõimalusi Tallinna Tehnikaülikooli koolituse näol, kuid sellest räägin küll juba edaspidi.

28.9.09

Nädalavahetuse põhilugu koos eellooga (22.-27.09) 1. osa

Teisipäev, 22.09 - päev, mis "rõõmustas" mind üllatusega, mil nimeks haigus, ehk siis midagi sellist gripilaadset, nagu praegusel ajal peaaegu igal teisel indiviidil leidub. Läksin siiski tööle, kuid pärastlõuna veetsin juba kodus, rohke teejoomise seltsis. Ainuke, mis veel puudus, oligi see, et ninakaudne hingamine võimatuks muutuks, aga just nii läkski. Vaid saunas kuuma käes sain läbi nina hingata... Vaatamata õudsele (või noh, siiski kehvale) enesetundele tegin valmis oma elu esimese saiavormi õunte ja pirnidega, mis tuli päris maitsev. Aeg möödus selgelt liiga kiiresti ja ma ei jõudnud teha vähemalt pooli asju, mida tegelikult tahtnuks, näiteks mõnda filmi vaadata. Õhtul toimus aga paar vägagi huvitavat vestlust, mis kehva enesetunnet veidi juba ka parandasid. Muuseas ma otsustasin, et hakkan itaalia keelt tasapisi kordama ja mälu värskendama, kuna Itaalia võiks vabalt olla sihtkoht järgmise aasta reisiks. Samas ei ütleks ma ära ka Küprosele või üldse mõnele täiesti uuele variandile. Peaasi, et äge olema saaks! Neljapäev, 24.09 - sügise alguse kingitus (haigus) oli endiselt minuga ja ma meeldisin talle ilmselt väga (kahjuks). Siiski rügasin tööd teha ja proovisin kehvast enesetundest mitte välja teha. Kusjuures kõige kehvem oligi just voodis lamades või magades, mil ma absoluutselt hingata ei saanud. Pigem tasus võimalikult palju tegutseda ja karmi reaalsust ignoreerida. Igatahes, haigused ahju ja tuli otsa!! Kuna ma ei viitsinud tõesti enam haige olla, siis otsustasin juba kaks päeva kestnud trennipausi katkestada ja haigusele näkku lüüa. Ilmselt tuli see isegi kasuks... Reede, 25.09 - loomulikult tööpäev, aga ka tervise paranemise päev. Trennist ja muust sagimisest oli ilmselgelt kasu ning inimese tunne tuli jälle tagasi, jeii! Kuna Erik läks pärast tööd Tartusse, siis pühendasingi kogu õhtu iseendale: korralik trenn, kerge saun ja pärast veel tilluke Gin, Jäälille karamellituutu ning ANTM s13e04. Uskumatu või mitte, aga siis keerasingi ära magama, uni lihtsalt murdis maha. Siiski esimene õhtu, kui sain magama jääda nii, et ninakaudne hingamine blokeeritud ei olnud. Edusamm missugune! Laupäev, 26.09 - Suur Paunvere väljanäitus ja laat Nii head und ei olnud juba ammu olnud, kui sel laupäeval. Ärkasin (minu jaoks) alles kell 9 ja tegin endamisi panuseid, mis ajal Erik minu juurde jõuab ja kas ta magas sisse või mitte... Sõin pannkooki meega ning hakkasin vaikselt ennast valmis sättima. Ei läinudki kaua, kui Erik ka kohale jõudis ja me tema Audinina Palamuse poole pöörasime. Ürituseks siis sedapuhku "Suur Paunvere väljanäitus ja laat", mis oli tõenäoliselt järjekorras seitsmes ja sisaldas järgmisi komponente: istikud, käsitöö, laadakaup, loomad-linnud, tööstuskaup, Paunvere Kümnevõistlus, Mini Paunvere, Bokseripesa, Nunnunäitus ja veel palju muudki. Kuna rahvast oli aga ilmselgelt tohututes kogustes, ei viitsinud me seal väga tungelda ja käisime suurema osa läbi ning enne väljumist ostsime Laadasaia ja Rosinaleiba. Kuigi plaani peal kujutati asja nii, et kaubad on loogiliselt paigutatud, siis tegelikult jäi vähemalt meile mulje, et kõik oli siiski läbisegi ja igasugune loogika või korrapärasus puudus. Vähemalt tekkis paar head inside teemat: 1) maasnik ehk maasikakorjaja (tegelikult maasink); 2) minu suurepärased silmapaistvad jalad; 3) vanaema ja vanaisa varakult pargitud Mercedes. Meie oma teemad tegidki selle ürituse meeldejäävaks! Muide, Paunvere Kümnevõistluse alad olid just sellised: kartulijooks, kõrvitsatõste, kapsatõuge, porgandivise, sibulasurumine, küüslaugupressimine, peediheide, kaalikahüpe, tomatiülevise, kurgitõkkejooks. Ja esinesid ka Kihnu Virve ning Kihnu poisid, mille peale me kiiresti põgenema hakkasime, kuna kumbki meist ei ole absoluutselt nende austaja.

25.9.09

Beautiful (2009)

Get me some secrets!
Tagasihoidlik ja veidi ebalev neljateistkümneaastane D
aniel Hobson on vaikne poiss, kes elab sama vaiksel tänaval idüllilises ja piltilusas Sunshine Hillsi äärelinnas. Vaadates maailma läbi oma vana kaamera, on Daniel, nagu ka paljud teised naabruskonnas, nii võlutud kui ka häiritud pahaendelistest kuulujuttudest, mis sosinatena majast majja ringlevad. Kolmas teismeline neiu on just kadunud ilma igasuguste jälgedeta ja samal ajal kui politsei tundub pimeduses kobavat, osutavad kohalikud eraklikule majale numbriga 46, mille akna taga seisab hommikust õhtuni veider naine ja ringi luurab valjuhäälne must Ford, seirates uniseid tänavaid päikese loojudes. Danieli esmane kirg ja kinnisidee on siiski Suzy Thomson. Natuke vanem, piinlikkust tundmata provotseeriv kiusatus (ka oma vanemate meelehärmiks) - Suzy on iga poisi unistuste "naabritüdruk", püsimatu ja mõjuvõimas segu süütusest ja puhkevast seksuaalsusest. Seadnud endale sihiks tuua päevavalgele tõde kadunud tüdrukute, veidra maja ja Sunshine Hillsi tumedate saladuste kohta, värbab Suzy oma abiliseks Danieli ja tema kaamera. Vastutasuks tüdruku sõpruse eest peab Daniel "hakkama" Suzy silmadeks ja kõrvadeks, luurates nähtamatuna naabruskonnas ringi ja jäädvustades tõde, mis eksisteerib uste ja kardinate taga. Nõnda saab alguse teekond, millel saladused saavad tõeks, süütus kaob ning tõeline maailm on palju ilusam ja hirmutavam koht kui kumbki neist on iial ette kujutanud. Seksuaalne, naljakas, meelelist naudingut pakkuv ja õudne - Beautiful on ood süütuse lõpule ja ettekujutlusvõime jõule. Beautiful on filmitud Adelaide´is, Austraalias 2007. a Kojo Picturesi debüütfilmina, lavastajaks Dean O´Flaherty. Osades (piltidel ülalt alla): Suzy - Tahyna Tozzi (X-Men Origins: Wolverine, CSI:NY), Danny - Sebastian Gregory (Neighbours), Jennifer - Asher Keddie (X-Men Origins: Wolverine), Max - Socratis Otto (Macbeth), Sherrie - Peta Wilson (La Femme Nikita), Alan - Aaron Jeffery (The Interview), Mrs Thomson - Deborra-Lee Furness (Sleepwalking), Mr Thomson - Erik Thomson (Xena: Warrior Princess). Kuna vaatasin seda filmi (gripi)haigena, siis ilmselgelt käis sisu täielik haaramine mulle üle jõu, nii-et plaanin tõsiselt ette võtta teistkordse vaatamise, et anda Beautifulile uus võimalus. Igatahes esimese korraga jäi mulle arusaamatuks vähemalt kaks asja: 1) Mis teema oli Suzy ema Mrs Thomsoniga? 2) Mis toimus Danny isaga? Ei saa kindel olla, et nendele küsimustele vastused leian, kuid proovida ju võib... Minu pooleldi mõistetud arvamus on aga selline, et Suzy on üks paras bitch ja kasutab rahulikult "sinisilmset" Dannyt enda huvides ära, kuigi ma ei saanudki lõpuni aru, miks talle üldse need kadunud tüdrukud korda läksid (Suzy tundus pigem väga enesekeskne ja lühinägelik). Danny aga oli oma lummatud olekus nõus Suzy heaks ükskõik mida tegema ja nii sai poisist topeltmõrvar, kes, tõsi küll, oma tegu väga kahetsevat ei tundunud. Kohati tõesti väga raskesti mõistetav film ning kui pärast teistkordset vaatamist selgust saan, siis annan ka oma lõpliku hinnangu, kuna hetkel oleks see lihtsalt kehtetu. UUENDUS: nagu varemalt lubatud, vaatasingi kõnealuse filmi teist korda läbi. Selle tegevuse käigus sain vastuse vähemalt ühele oma küsimusele (Mis toimus Danny isaga?). Nimelt juhtus midagi Danny pärisemaga, kes suri Danny isa käte vahel, kuid mis, seda ei olnud võimalik täielikult mõista (vähemalt minul...). Niisiis oli mehe enesetapp ilmselt seotud ka Danny ema surmaga kunagi minevikus (loomulikult ka poisi topeltmõrvari staatusega). Suzy kodukanast ja klatšimoorist ema rollist selles loos ma aga siiski sotti ei saanud, kuid ilmselt ei ole see ka nii oluline. Tegelikult on Beautiful päris asjalik film ning targale vaatajale võib pakkuda üpris palju: just mõtlemisainet ja lahendusi vajavaid probleeme ning vastuseid ootavaid küsimusi. Kõik ei peagi alati kristallselge ja iseenesestmõistetav olema. 5,5/10

23.9.09

Homecoming (2009)

A girl never forgets her first love...
Homecoming on ameerika päritolu indie-thriller, mille lavastajaks Morgan J. Freeman. "Indie" on muide lühend sõnast "independent" ning tähendab filmi, mis on toodetud väljaspool igasuguseid suuri stuudioid. Peaosades Mischa Barton (The Sixth Sense, Virgin Territory), Matt Long (Ghost Rider, Sydney White), Jessica Stroup (The Hills Have Eyes II, Prom Night), Michael Landes (Final Destination 2). Mike (Matt Long) oli staarsöötja sinikraeliste väikelinnas, kus jalgpall tähendab kõike. Pärast stipendiumi saamist Northwesterni ülikooli pöördub ta jõuluvaheajaks tagasi koju ja kõik on üllatunud, nähes Mike´i koos uue tüdruksõbra Elizabethiga (Jessica Stroup), kes on üsna rikas neiu Chicagost. Kuid mitte keegi ei ole rohkem shokeeritud kui Mike´i iluduskuningannast endine tüdruksõber Shelby (Mischa Barton), kes soovib meeleheitlikult Elizabethi kadumist. Pärast veidrat autoõnnetust jääb aga vigastatud Elizabeth Shelby võimusesse ning lahti pääseb tõeline põrgu, kui Shelby teeb kõik, et Mike tagasi saada. Esiteks, nägin ära Mischa Bartoni, kellest olin varem vaid seltskonnaajakirjanduse vahendusel kuulnud, kuid ei olnud õrna aimugi, kes see tsikk on või mida ta teeb. Muuseas on ta minuga samal aastal sündinud... ja peaks olema tuttav Marissa Cooperi rollist ameerika teleseriaalis The O.C. (minu jaoks ilmselgelt siiski mitte). Mischat saab näha ka õudusthrilleris Walled In, krimikomöödias Assassination of a High School President ning varsti ilmuvas draamas Don´t Fade Away. Üks detail, mis mulle Homecomingus tema juures ei meeldinud, oli see suitsetajatele omane kähe (natuke mehelik) hääl, kuid muidu päris arvestatav psühhopaadi roll. Nüüd aga punkt kaks ehk siis mida ma üldiselt Homecomingust arvan. Minu hinnang on positiivne, sest põnevus oli pidevalt lakke kruvitud ja Shelby käike oli päris huvitav jälgida ning Homecoming meenutas mulle ühte sarnast filmi minevikust, kus populaarne kirjanikuhärra sattus avariisse ja tema suurim fänn hakkas mehe eest hoolitsema ning lõpuks juba haiglaslikult terroriseerima ja aheldama. Ka see naisterahvas oli justkui kivist ja ükski peks ega hoobid teda ei peatanud. Veel tahan rääkida sellest, kui taipamatud võivad olla mehed. Nimelt, kui Elizabeth kadunuks jäi, siis käitus Mike nagu vana rahu ise, arvates, et muidugi laseb tüdruk niisama jalga ja kõik on kõige paremas korras. See mõjus kohati üpris ärritavalt, kuna väidetavalt oli Elizabeth Mike´i jaoks see "õige" ning tüüp pidanuks ju tüdrukut sel juhul nii palju teadma, et välja jagada, kas midagi halba juhtunud on. Aga vähemalt tekitas film emotsioone ja pani mõtlema ning teemat natuke laiemalt haarama. Mulle Homecoming meeldis. 7,5/10

22.9.09

Nädalalõpp 17.-20.09 (2. osa)

Laupäev, 19.09 - (Lääne-)Virumaa seiklused Päeva alustamine ei olnud just kergeimate killast, kuna voodi mõjus ilmselgelt magnetina. Niisiis vaatasin mingil hetkel ANTM-i 13. hooaja 3. osa ära, millest tegelikult eelmisest sissekandest täpsemalt võimalik lugeda on. Igatahes pärast mõningast sättimist võtsime suuna Lääne-Virumaa poole. Tee peale jäid teiste hulgas näiteks Karepa ja Toolse. Külastasime Toolse ordulinnust, mis on kõige ägedam linnus üldse! Ühtlasi on Toolse linnus Eesti põhjapoolseim ja noorim keskaegne ordulinnus (ehitusaeg 1471. a), mis pidi kaitsma sealset sadamat mereröövlite rüüsteretkede eest. See sadam oli tol ajal Rakvere mereväravaks. Linnust hävitati nii Liivi sõja kui ka Põhjasõja käigus, mil see muutus lõplikult varemeiks ja hüljati. Millalgi oli seal korralik turismiarendus käinud (laevamaketid, liumägi lastele, toiduvalmistamise kohad jne.), kuid nüüdseks on kõik hüljatud. Samas seda maagilisem see kõik tundub, ning ausõna, üks kihvtimaid kohti minu meelest! Turnisime kõik müürid ja keldrid ning laevad läbi, et midagi avastamata ei jääks (isegi mina oma natuke kõrgematel kontstel). Tegelikult oli isegi natuke kahju sealt ära minna... Siiski läksime järgmisena Kundasse, mis muide on tekkinud 1870. aastal rajatud tsemendivabriku juurde. Sattusimegi kohta, kus alustati tsemendi tootmist Eestis ja kus asuvad Kunda muuseum (avati 1967. a endises tsemenditehase kontorihoones), tsemenditehase pudelahi (on ainsana säilinu Euroopas) ja hüdroelektrijaam (on esimene Baltikumis). Sain šoki, kui jäin vaatama pudelahju korstent, mis justkui kõikus või vajus... Erik mainis siis, et kõik korstnad pidavat õrnalt kõikuma... õudne! Ta leidis endale uue sõbra Soucantoni (Tallinna kaupmees ja Briti Tallinna auasekonsul) näol, kelle süntaks Kunda jõe ääres asub. Kolasime veel veidi linnas ringi, et kas mingi toidukoht leida või siis muul viisil süüa saada. Pidime leppima Konsumiga ja veendusime, et Kunda on dressisõprade paradiis. Absoluutselt kõik, keda nägime, kandsid dresse... armas. Jõgeva on tõesti väga nunnu linnake ikka, kui Eestis piisavalt ringi käia ja võrdlusmomenti omada. Tegime sealt kiiresti minekut ja Eriku kaardilugemise põhjal pidime jõudma Letipea poolsaarele, kuid leidsime õige pea end hoopis Viru-Nigulast, mis asub Letipeast piisavalt kaugel. Mis teha, ilmselt oli asi Coldrexis... haha. Sõime (minu ports - grillvorstikesed ja keedukartulid - maksis Konsumis umbes 6 eeku...), heitsime põgusa pilgu Kalvi mõisale, jalutasime natuke veel mere ääres ja saingi oma Saabi Rakvere poole tagasi suunata (jõudsime korraks ka juba Ida-Virumaale). Kuna ma tahtsin osta veel ühte suurt karpi oma kingadele, külastasime natuke ka poode. Leidsingi nii ratastega karbi kui ka nunnu kristalse peegli. Kreeta teokarpidele saime mingid klaasist nõud ka lõpuks, nüüd kui juba üle kuu aja meie reisist möödas on. Kaua otsitud kaunikene? Kuid see ei olnud veel sugugi kõik! Mul vedas hullu moodi, sest leidsin Seppäläst kleidi, mis minu mäletamist mööda on Soome moekunstniku Hanna Sareni looming ja see maksis vaid 79 eeku!!!, mis on umbes 10 korda vähem kui algselt. Aga sain ka 39 eeguse (algselt 449.-) musta neetidega kaunistatud kleit-tuunika. Ilmselgelt õnnepäev! Teel tagasi Jõgevale veendusime mõlemad, et suurte veokite roolis on tihtipeale idioodid - nimelt kaldus üks selline kurvis osaliselt vastassuunda ja meid päästis põhimõtteliselt vaid see, et ma olen autoroolis suhteliselt külma närviga... Liiklus on üldse üks veider nähtus. Näiteks võiks pigem koju jääda mutid, kes ei näe ega kuule ning koperdavad keset teed ja seda veel teosammul, eirates igasuguseid reegleid või seadusi! Lambakari... Vähemalt oli meil musiga üks äge päev ja kindlasti ka piisavalt vaheldusrikas ning põnev. Trippimine, shoping ja ekstreemsused käsikäes... Enne magamaminekut sai vaadatud õudus-thrillerit Homecoming, millest minu filmirubriigist täpsemalt lugeda saab. Pühapäev, 20.09 - Küpsetuspäev vol 2 Alustuseks, ma nägin unes seda, kuidas hullunud karu mind ja teisi inimesi jälitas ning taga ajas ja ilmselt nahka pista lootis (põgenemine toimus näiteks kaubanduskeskuses, aga ka suvalistes kuurides ja majades...). Ja sama päeva Kanal 2 Reporteris oli uudis sellest, kuidas karu ründas Jaapanis turiste!!! Kerge deja vu tunne tekkis igatahes, kuigi ma olen ka varem sarnaseid kokkusattumusi oma unenägude ja reaalse elu vahel kogenud. Veider... Kui nüüd küpsetamise teemat veidi avada, siis valmistasin lehttaigna-ameerika peekoni pirukaid (kattes need õrna munakihiga). Ema oli vaimustuses ja kiitis taevani... Veel tegin ühe tillukese lehttaigna-kollase ploomi koogi (fariinsuhkru, või, kaneeli ja mandlilaastudega). Erik, kes pidi enne lõunat Tartusse minema, jäi seekord minu saavutuste maitsmise aust ilma... Peale kokandusalaste saavutuste sain hiilata veel ka muruniitmise jõu- ja ilunumbritega. Lõpuks oli küll selline tunne, et annan otsad, kuid see jäi siiski ära. Ega siis asjata muruniitmist trenni-inimesele ei usaldata... Muuseas on mul plaanis ka jooksmas käima hakata, kui vaid rohkem vaba aega oleks. Eks aeg näitab ja temperatuurid samamoodi: miinuskraadid ilmselt jooksmist väga ei soosi, kuigi praegused ilmad on jällegi superluks. Ainuke asi, millega ma selle möödunud nädalavahetuse jooksul tegeleda ei jõudnud, oli RIIDED. Täpsemalt tahtnuks ma kõik need värsked riided, mis veel väljas, kappidesse ilusti ära sättida, kuid aega jäi siiski napiks. See aga tähendab, et uus nädal saab pühendatud uutele riietele, et mitte rohkem kappe tühjendada.

20.9.09

Nädalalõpp 17.-20.09 (1. osa)

Neljapäev, 17.09 - Laiuse Pärast tööd otsustasime Erikuga minna Laiusele, et mõned sügisesed pildid teha. Päike küll paistis, kuid õhk oli siiski harjumatult külm ja ringi luurasid ka mõned vihmapilved. Mis seal ikka, tuleb tõdeda, et sügis on käes. Vähemalt on kogu see värvigamma igati nauditav ning mulle väga meeldib intensiivsus, mida kõik need kollased ja rohelised varjundid pakuvad. Sattusin juhuslikult ka mõningate Laiusega seotud vanasõnade otsa: Tulesüütaja palk: saab Laiuse mäe alt hobusesita seest öhe kaeratera kukega pooleks. * Kured viivad ühe sööma-aja kaasa. * Sool ja sabata silk on vaeselapse võileib. * Parem suutäis soolast kui maotäis magedat. * Saksa sial ikka suuremad kartulad. Need neli on Laiuse kihelkonna vanasõnad ja nagu ma märkasin, kajastab igaüks neist just toitu! Täitsa huvitav oleks teada, mis teema Laiusel söödava kraamiga olnud on, et seks puhuks lausa hunnik vanasõnu valmis on vorbitud. Õhtu kodus kujunes aga vägagi draamarohkeks ja läks juba lõpuks üpriski käest ära, kuigi ma eriti ei imesta selle peale. Elu ei saagi lihtne ja üksluine olla ju! Reede, 18.09 - Küpsetuspäev vol 1 Uue nädalavahetuse alguse puhul otsustasime Erikuga midagi küpsetada ja kõigepealt suundusime vajaliku kraami hankimiseks Selverisse. Seal jälitas meid üks Kalevi komme pakkuv tädi, kes oli absoluutselt igal pool, kus meiegi, ja kui me näiteks jahuleti ääres midagi vaatasime, tuli ta seal isegi meile soovitusi jagama. Ju me siis tundusime sellised, kes kohe kindlasti jahu valimisel abi vajavad. Muide, mis kõige olulisem (veidram) - meile ta komme mitte kordagi ei pakkunud... Igatahes saime kõik vajaliku ostetud ja keeksi valmistamine võis alata. Mingit retsepti ma ei kasutanud, kuid vaja läks kodukeeksi segujahu, margariini, vett, piimašokolaadi glasuuri, röstitud maapähklipuru, rosinaid ning jõhvikaid, mustikaid ja põldmarju (arvan, et olid just need marjad, kuid marjateadlane ma ilmselgelt ei ole...). Põhimõtteliselt tuli kõik omavahel kokku segada ja pärast küpsetamist katta keeks glasuuriga ning oodata selle tahenemist. Lõpp-tulemus oli väga maitsev ja ma sain taaskord veenduda selles, et suudan üpris osavalt kokata (isegi ema ei olnud kiidusõnadega kitsi). Kuna mu tätoveering paranes seekord vähem kui nädala ajaga, lubasin endale ühe väikese Gini, samal ajal kui Erik Coldrexi hõrgutavat maitset nautis. Ja mis veel mainimist väärib, on see, et pesime Jenny puhtaks ning terve selle aja karjus koer põhimõtteliselt appi (ma arvan, et tema keeles võis see umbes nii kõlada), kuna Martti ja Hebe olid just süüa tegema hakanud ning Jenny ei saanud silma peal hoida, kui midagi juhuslikult maha pudenema peaks. Vaesekene, haha.