29.11.09

Eelviimase kuu viimane nädal

Esmaspäev, 23.11 - Lõpuks ometi jõudis kohale pakk asjadega, mis ma koos emaga kunagi oktoobrikuus tellisin. See ei sisaldanud küll päris kõike, mida tellisime, kuid sain kätte näiteks oma leopardimustrilise maailmanunnu mantli. Ja see on materjalist, mis sobib isegi talvel kandmiseks. Ühesõnaga - vinge! (soodne samuti, haha) Nüüd võib talv vabalt tulla.Ühe kreemikarva valge ja kuldse kirju topi sain samuti ning sellega oli kaasas lausa kaks kena prossi. Saamata jäi veel aga üks veidi pikem sviiter, mida ma ka talviseks kandmiseks planeerisin. Nüüd võib selle kohalejõudmist oodata.
Ahjaa, kerkis ka pisitilluke lootusekiir, et võib-olla saame Erikuga veel sel aastal Rootsi sõita. Seda siis Soome trippimise asemel. Ning täiesti võimalik, et isegi tasuta. Eks aeg (mida on 2009. aastal alles jäänud väga napilt) näitab muidugi...


Teisipäev, 24.11 - Ajalooline päev - Lõunapaiku ütles isa, et oli mulle ühelt oma tuttavalt läpakate kohta natuke infot uurinud ja mõne aja pärast läksin juba ise kohale. Umbes kümne minutiga oli asi otsustatud - lõpeb minu viimane-inimene-kel-pole-läpakat ajajärk. Niisiis läksingi pärast tööd sinna poodi tagasi ja soetasin oma elu esimese sülearvuti - IBM ThinkPad-i. Põhimõtteliselt kõik vajalikud programmid olid samuti juba selle ülisoodsa hinna sees, nii-et igati asjalik ost.
Alguses oli muidugi üpris keeruline selle mõttega harjuda, et minul, lauaarvutipatrioodil, on nüüd sülearvuti, kuid see oli vaid ajutine veidrus, sest nii või teisiti pidanuks ma mingil ajahetkel oma vana kompuutri uue vastu välja vahetama. Kokkuvõttes - ajalooline päev!!


Kolmapäev, 25.11 - Aeg on kiiresti mööda voolanud ja nädala selgroog murtud.
Naljakas on korraga, või noh, paralleelselt kahte arvutit kasutada, kuid kraam tuleb ju kuidagi ühest teise transportida. Mis siis, et vahepeal haaran vale hiire järele või trükin vales aknas või vaatan ühele monitorile otsa ja klõpsin samal ajal hoopis teisel klaviatuuril asuvaid nuppe, haha. Eks iga asi tahab harjumist.
Selgus veel, et esmaspäeval (30.11) peaks olema võimalik majja vannituba ehitama hakata... 

Neljapäev, 26.11 - Läpakas sai endale roosa hiire. Sellise kergelt pärlmutterja läikega keskmiselt heleda roosa.
Ja ma käisin Maximas soodsat Heinekeni ostmas. Seal tekkis väga veider tunne. Nimelt - korraga olid poes vaid tillukesed inimesed ja mina oma platvormidega olin kuidagi väga pikk, teistest umbes peajagu pikem. Positiivne oli see, et sain seal väga edukalt manööverdada ja ei takerdunud aeglaste tegelaste taha. Oh jah, kes oleks võinud arvata, et ma Maxima poodi üldse kunagi külastama hakkan.

Reede, 27.11 - Ei mäletagi, millal viimati nii palju tülitseda ja vaielda on saanud, kui viimasel ajal, peaaegu iga päev. Suhteliselt tüütu muidugi, aga kuna muud tegevust on nii palju, siis ma lihtsalt ei lase igasugustel jamadel end mõjutada. Enam-vähem isegi ignoreerin. Vaevalt see kõige õigem taktika on, kuid ega ma paremat varianti ka hetkel ei näe. Elu ei saagi ju täiuslik olla.. eriti veel minu elu.
Reeglina ei ole aastalõpud kunagi just kergeimate killast olnud ja ma olen sellega juba harjunud. Hea meelega reisiks kuskile ja seikleks vahepeal niisama ringi. Vast toob järgmine aasta muuseas endaga kaasa just seda.
Vähemalt ma tean, et saan alati kõigega hakkama ja mitte miski ei oleimatu!! No ja vaidluste käigus selgub ju puhas tõde...
Laupäev, 28.11 - Läpaka omamine tõi kaasa mõnusa laupäevahommikuse laiskuse. Täpsemalt: kui algne plaan nägi ette suhteliselt varajase Tartusse sõidu, siis reaalselt sain ma koduuksest välja alles lõunapaiku ja Tartu poole hakkasin liikuma umbes tund aega hiljem. See oli vist maailma kõige kiirem Tartus-käik üldse, kuna mul kulus ainult paar tundi, leidmaks asju, mida otsisin. Esiteks, Alari Kivisaare äsjailmunud raamat "Minu fotohaigus ja selle tagajärjed" ning teiseks, üks ägeda väljanägemisega läpakakott, et saaksin vajaduse korral aparaati ka kodust välja viia. Kolmas leid, ehetekomplekt, ei olnud küll hädavajalik, kuid siiski piisavalt sümpaatne, et ma selle endale soetaks.



Põhimõtteliselt oli Kaupsis käimine piisav selleks, et Jõgevale tagasi liikuma hakata, kuid ikkagi külastasin enne veel ka Eedenit, sest lootsin, et võib-olla leian sealt mingit mõnusat jõulukraami, kuid ei, seda siiski ei juhtunud.
No ja siis sõitsin hoopis Saadjärve (Saadjärv on suurim Vooremaa järv ning ainus järv, mis kuulub nii Eesti 10 kõige suurema (708 ha) kui ka 10 kõige sügavama (suurim sügavus 25 m) järve hulka. Järvest voolab välja Mudajõgi, millel asub mitu vesiveskit) äärde, kus oli hea, rahulik ja vaikne olla iseenda seltskonnas. Vaade järvele oli ka kuidagi ulmeliselt ilus ning loojuv päike samuti. Kerge suveigatsus tuli muidugi peale, kuid samas on ka jõulud ilus aeg ning seda just emotsioonide poolest. Ja ei ole see suvigi enam väga kaugel, sest kuu aja pärast algabki täiesti uus, 2010. aasta.
Õhtul tuli Erik ka minu juurde ja sai veidi ehitusteemadel räägitud, sest nüüd siis ongi käes see aeg, mil peab vannitoa ehitamist alustama...  
 

26.11.09

Leona Lewis

Kuna ma ei ole juba tükk aega ühestki oma lemmikmuusikust kirjutanud, siis teen seda nüüd. Leona Lewis on minu lemmikute hulka kuulunud juba alates singli "Bleeding Love" ilmumisest ja kuulub siiamaani. Just tema laulud on need, mis on minuga olnud nii heas kui ka halvas ja mis kõige tähtsam - nendes lauludes on olemas reaalne mõte! Aga nüüd siis natuke lähemalt Leonast, tema muusikast ja kõigest muust, mis selle noore daamiga seotud.
Leona Louise Lewis (sündinud 3. aprill 1985) on inglise pop- ja R&B-laulja-laulukirjutaja. Leona sai tuntuks 2006.a, mil ta võitis X-Faktori kolmanda hooaja. Nüüdseks on ta ka kolmekordne Grammy nominent. Leonalt on ilmunud kaks albumit: 2007.a Spirit ja käesoleval aastal Echo. Tema debüütsingel "A Moment Like This" sai kõige kiiremini müüdud Suurbritannia singliks, kui seda laeti alla üle 50 000 korra 30 esimese minuti jooksul alates avaldamisest. Tema teine singel, "Bleeding Love", jõudis esikohale rohkem kui 30 riigi edetabelites üle kogu maailma. Leona on müünud terves maailmas rohkem kui 6,5 miljonit albumit. Oma eeskujudena on Leona nimetanud tuntud nimesid nagu Minnie Riperton, Eva Cassidy ja Stevie Wonder. Temalt ilmus tegelikult ka kaks demo-albumit: Twilight ja Best Kept Secret, kuid laiema tuntuse toonud X-Faktorisse soovitas Leonal minna poiss-sõber Lou Al-Chamaa, kellega koos elab Leona Hackneys. Al-Chamaa on elektrik ja Leona teab teda juba alates 10-ndast eluaastast.
Samuti on Leona alates 12-ndast eluaastast olnud taimetoitlane ja võitnud PETA Seksikaima Taimetoitlase tiitli Red Hot Chili Peppersi ninamehe Anthony Kiedise kõrval 2008.a ning näitleja Scott Masleni kõrval 2009.a. Ühtlasi on Leona valitud PETA poolt 2008.a Aasta Inimeseks (2008.a oktoobris keeldus Leona miljoni dollarilisest diilist Mohamed Al Fayediga ja ei olnud nõus avama Harrodsi soodusmüüki, kuna seal kaubitsetakse karusnahksete rõivastega).
Lõpetuseks natuke ka kuulsuse pahupoolest. Londonis Waterstone´i raamatupoes oma raamatut esitledes ja autogramme jagades ründas Leonat 29-aastane Peter Kowalczyk, lüües naist vastu pead. Hiljem selgus, et mehel on vaimsed probleemid ja ta võis Leonat rünnata kadedusest, kuna ka tema proovis pääseda X-Faktorisse, kuid see ei õnnestunud.
Illustratiivse materjalina siis mõningaid stiilinäiteid Leonalt...

22.11.09

Vaid nädal esimese advendini...

Väikese koha rõõmud (või siis "rõõmud") Kuna ma juba kord elan niivõrd tillukeses paigas, on paratamatu, et põhimõtteliselt kõik tunnevad kõiki ja räägivad üksteisega samuti kõigist (ja kõigest). Niisiis, minu papsiga rääkis sedapuhku üks mu endistest töökaaslastest. No ja kiitis mind muidugi... Oli öelnud, kui tubli ma ikka olen, et nii noorelt juba nõnda kaugele olen suutnud jõuda. Naljakas oli isalt seda kuulda, kuid samas, ega kurta ka just ei saa. Polnud mul ju otsest plaanigi veel niipea tööinimese rõõme nautima hakata, kuid nüüd jookseb juba teine aasta ja kolmas ametinimetus. Elu on ettearvamatu ja ilmselt siis pidi just nii minema. Mina usun endiselt, et kõik juhtub kindla põhjusega ja täpselt nii, nagu peab. Ning selleks ei pea vist geenius olema, et aru saada, kui mõnus on elada just nii, nagu iseendale meeldib. Teisipäev, 17.11 - Lubatud salatipäev ehk feta-juustu salat hiina kapsa, kirsstomatite, kurgi, metsiku rukola, Mungoa idandite, tavalise tomati ja mõningate tavapäraste maitseainetega. Mõned asjad ilmselt ei muutu, nii-et ka sel korral sai salat väga-väga kiiresti otsa. Aga mis seal ikka, järgmise korrani siis... Öö teisipäeva, 17.11 ja kolmapäeva, 18.11 vahel - Jennyl hakkasid kruvid logisema. Just siis, kui mul hakkas kõige magusam uni saabuma, otsustas tema hulluks minna. Üritas põrandat kraapides endale pesa valmistada ning kui põrandalauad talle ei allunud, kolistas niisama, hüppas korraks voodisse ja läks siis minema. Tundus juba, et nüüd on rahu majas, kuid oh ei! Natukese aja pärast oli ta tagasi koos ühe oma kummist mänguasjaga ja pakkus seda mulle. Väga meeldiv muidugi. Siis tuli sellega voodisse ja hakkas seal lõõtsutama. Kuna ma rohkem edasi ei mäleta, siis võinuks see ju vabalt uni olla, aga kahjuks siiski mitte. Uneaeg lühenes jälle vähemalt poole tunni võrra, mil ta oma piinamismeetodeid edukalt rakendas. Oh seda Jennyt küll! Neljapäev, 19.11 - Õhtul selgus, et saab jälle veidi "shopata". Mitte, et mul seda vaja oleks, aga siiski, miks ka mitte (minu loogika, haha). Kuna põhimõtteliselt kogu mu aeg on kulunud tööl käimisele, natuke trennile ja parajalt köögitoimkonnale ning muudele kodustele asjadele, siis kirjutangi (tegelikult pigem näitan pilte...) vahelduseks natuke hilpude teemal. See on see, kui saab tasuta või väga odava raha eest oma riidekappe lõhki ajada. Samas, ega ma ei kurda absoluutselt, sest varsti saab hakata tervet maja enda meele järele putitama ja sättima. Ning garderoob peab olema massiivne!! Laupäev, 21.11 - Käisin mampsi ja papsiga Tallinnas trippimas. Kuigi ma teadsin juba ette, et sellest tuleb üks pikk ja äärmiselt väsitav päev (emale meeldib igasse poodi "elama jääda"...), läksin siiski nendega kaasa. Ja tegelikult, kokkuvõttes ma ei kahetsegi õnneks, sest leidsin ja ka soetasin oma tulevasse majja ühe nunnu tapeedi. Hõbedase ja helesinisega. Nüüd siis on algus vähemalt tehtud ja esialgu lähebki vaid kahes toas tapeedivahetamist tarvis (üks nendest saab olema minu garderoobikene). Esimest korda külastasime ka Baltika Kvartalit, millest mina siiamaani vaid lugenud olin. Ja just sellisel päeval, mil leidis aset Edevuse laat ehk siis hea hinnaga kasutatud brändiriiete, aksessuaaride ja jalanõude müük. Minule midagi vajalikku küll silma ei hakanud, kuid ema oli väga edukas shoppaja. Siiski leidsin Edevuse laada väliselt endale Mosaici roosad kõrvarõngad ja lilla kaelaehte. Edasi "kohustuslik" Stocki külastamine, mis tähendas minu jaoks põhimõtteliselt vaid kahe uue õllesordi hankimist (Jõululegend ja Meantime). Ahjaa, Karupoeg Puhhi teemalise advendikalendri sain samuti. Mis teha, kui jõuluvaimustus võimust võtab.. (Suurelt) Avatud Rocca al Mare Kaubanduskeskuses käisime ka, kuid see oli küll vaid üks lõputu piinlemine nii mulle kui ka isale, samal ajal kui ema aina poodles ja poodles ja poodles (jne.), leidmata mitte midagi asjalikku. See oli ikka õudne piin! Kuid siis sai lõpuks koju ja vot see oli juba vägagi meeldiv, kuna ma olin ikka maailmaväsinud. No ja järgmiseks ootab mind ilmselt ees uue arvuti (tõenäoliselt läpaka) ostmine, kuna praegune ilmutab juba väga kahtlast käitumist ning on ilmselgelt oma aja ära elanud. Ei saa ka mainimata jätta, et ma olen vist ainuke inimene, kel läpakat veel ei ole, haha. Eks näis siis, mis sellest loost edasi saab...

16.11.09

14.-16.11

14.11 (laupäev) - Ärkasin ja ei viitsinud end absoluutselt liigutada... vähemalt tuli sel korral üle 8 tunni und ära. Kuna pidin aga üsna pea Tartusse sõitma, ei saanud hommik igavesti kesta. Kümne paiku kimasingi sinna ja korjasin "jala-mees" Eriku ka peale ning algas sõit Valga suunas. Nimelt toimus Valga kultuuri- ja huvialakeskuses Taaskasutuslaat, mis oli aga viisakalt öeldes mõttetu. Põhiosa moodustasid vanad riided, natuke raamatuid ja taolised küpsised, kommid ning muud maiustused, mida tavaliselt ka turult leiab. Igatahes tekkis kuskilt plaan hoopis Lätisse minna, kuna mina käisin seal viimati ilmselt põhikooli ajal. Niisiis sõitsimegi Valka suunas ja tiirutasime seal veidi ringi, külastasime paari toidupoodi ning leidsime pildistamiseks ühe sobiva koha - ilmselt midagi vabaõhulava taolist. Läti õlli ostsin ma ka ning alles hiljem avastasin, kui kihvt pudeliavaja selles 6-pakis kaasas oli. Õllepudeli kujuline ja peaaegu sama suur kui originaalpudelid. Lühidalt - vaimustus tekkis kergesti. No ja siis sain veel ka teada, et kuni 1920. aastani olid Valga ja Valka üks linn ning seejärel jagati linn vasttekkinud Eesti ja Läti riikide vahel. Järgmisel korral on plaan juba Riiga sõita ja üldse Lätimaal veidi rohkem ringi vaadata. Tagasi Eestimaal, tsekkisime põgusalt Sangaste lossi (ehitatud 1874-1881). Sangaste loss võlgneb oma olemasolu krahv Friedrich Bergile noorpõlves osaks saanud solvangule. Nimelt olevat ta Inglismaal ühe krahvi tütart kosida püüdes saanud loodetud äiapapalt vastuse: "Mina oma tütart metslasele Venemaalt ei anna!" Solvunud krahv naases murtud südamega koju ja ehitas armastatule mõeldes lossi. Alles pärast kodus vaatasin ma Sangaste lossi kodulehekülge ja avastasin, et võiks seda ka seest poolt külastada. Tõeliselt võimas ehitis igatahes. Sõitsime läbi ka Ilmjärve nimelisest kohakesest, kus oli väga ilusa väljanägemisega kirik. Ilmjärve apostliku õigeusu (Jumalailmutamise) kirik on ehitatud 1873. aastal kroonumõisa maa peale. Ehitis on maakivist, ristikujuline ja viie torniga. Kiriku juures asub 6 ha suurune kalmistu, mis õnnistati 1849. aastal. Tartus sai veel paar kiiremat käiku tehtud, nälga kustutatud ja peagi ka Jõgevale tagasi sõidetud. Päris head mitmed sajad kilomeetrid said sedapuhku läbitud ning mis kõige olulisem - lõunanaabreid külastatud. Õhtu aga tõi järjekordse tähistamise - sedapuhku minu vanemate 24. pulma-aastapäeva puhul. Nagu juba tavaks saanud, mööduvad kahjuks just laupäevad kõige kiiremini... 15.11 (pühapäev) - Mingi valemiga kestis uni lausa kella üheteistkümneni ja sellega seoses oligi pool päeva läbi. Kui meeldiv. Nädalavahetused on isegi nii lühikesed ja mööduvad sama kiiresti nagu tund aega. Igatahes, teine pool päevast kulus meil Erikuga ringisõitmisele, ohtrale kokkamisele ja muudele tavalistele pühapäevastele asjatamistele. Köögipoolest nii palju, et kõigepealt valmistasime feta-juustu salatit hiina kapsa, kurgi, tomati ja igasuguste maitseainetega. See osutus nõnda populaarseks, et me ise (eriti veel mina) saime salatit nautida ilmselt kõige vähem. Ema lennutas komplimente nii, et vähe polnud. Väitis lausa, et pidavat justkui välismaine salat olema. No oli tõesti väga hea ning teisipäevaks sai praeguse seisuga uus salativalmistamise aeg kirja pandud. Peale selle tegin ma valmis vaarika-šokolaadibrownies´e koostisega koogi, s.t. ei viitsinud neid nelinurkseid juppe lõikuda, vaid säilitasin kogu krempli ühtse suure koogina. See oli päris mõnus jällegi. No ja siis õhtul küsisin endalt, miks ei võiks alles reede olla, et saaks veel mõned vabad lisapäevad juurde. Seetõttu ootangi juba detsembrikuud, kuna siis on lausa neli järjestikust vaba päeva. Oh seda rõõmu küll. Puhkust niikuinii enne järgmist aastat kuskilt ei tule, nii-et küll ma veel jõuan kõvasti piinelda ja igasuguseid reisiideid välja mõelda. 16.11 (esmaspäev)

15.11.09

09.-12.11

09.11 (esmaspäev) - Minu pere koduses postkastis oli ümbrik Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Kirjastus OÜ-lt. Ümbrik sisaldas endas 6 postkaarti, sama palju ümbrikke ning veel järjehoidjaid ja kingipakikaardikesi. Kirjutati ka, et kaartide ostu- ega tagastuskohustust pole. Kehtib vabatahtlikkuse printsiip. Uurisin siis nende kodulehekülge ja avastasin, et olen selle ühingu kohta juba varem üht koma teist kuulnud ning samuti sealsete kunstnike kohta. Uskumatuna tundub, et suu i jalaga on võimalik nii ilusaid pilte maalida. Samamoodi on positiivne asjaolu, et need inimesed seda üldse teevad ja on endale nõndaviisi mingi sihi leidnud ning paika seadnud. Minu südametunnistus lihtsalt ei lubaks nende pingutustest mööda vaadata ja kaardid niisama omastada. Ise iga päev tööl käies ei sooviks ju ka seda tasuta teha ning hea on, kui sinu tööd hinnatakse ja tähtsaks peetakse. Sellega seoses tekkis tahtmine ka näiteks Tartu koduta loomade varjupaika aidata, võib-olla isegi vabatahtlikuks hakata, kui see mulle ajaliselt võimalikuks osutuks. Ma tean, et Erikul on sama soov ning koos teeme me selle asja kindlasti lähimal võimalusel ära. 10.11 (teisipäev) - Taasavastasin ühe oma nii-öelda unistuste autodest - 1988. aasta Volkswagen Scirocco. Tegemist on Scirocco II generatsiooniga, mida toodeti 1982-1992 (väidetavalt 291 497 autot). Kui ma saaksin seda autot kusagil enda lähedal garaažis hoida, siis soetaksin Scirocco suveautoks ning muul ajal kasutaksin ikka edasi oma kallist Saabi. Ilmselgelt ei kao see idee ega soov mitte kuskile ja varem või hiljem teen ma selle teoks. Oi, kui mõnus võib olla stiilse vana autoga suvel mööda Eestimaad ringi kruiisida... Üks minu unistustest. Ühesõnaga, kui kusagile tekib selline sobiv garaaž, siis saab ka auto ära osta. Loogika missugune! 11.11 (kolmapäev) - Elu on täis üllatusi ja need saabuvad just siis, kui seda kõige vähem oodata oskad. Veelgi enam, tuleb ette ka asju, mille juhtumist ma mitte kunagi uskunud ei oleks. Minult palus andestust keegi, kellelt seda kõige vähem ootasin... või pigem, ei oodanudki absoluutselt. Kuigi ma ei pidanud tema peale viha, oli siiski südames hea tunne, kuuldes seda, mida kuulsin. Ja just seetõttu, et igaüks elab eeskätt iseendale ja just iseenda pärast tuleb halbade asjadega võidelda ning need seljatada. Kui mina olen põhjus, miks keegi oma elu paremuse poole suunab, siis ei saa mul ju midagi selle vastu olla. Väga vähe on neid inimesi, kes mulle korda lähevad ja kelle muresid ma nõus kuulama olen ning võimalusel ka abiks olema. Ja loomulikult on hea kuulda, kui kellelgi on minu üle hea meel, isegi olukorras, kus ta enda kohta päris sama öelda ei saa, kuid vähemalt proovib. Minu seisukoht on selline, et andestamine on tugevate omadus ning seda mõtet järgides võib endaga vägagi rahul olla. Enamuse ajast proovin käituda just nii, nagu soovin, et ka minuga käitutaks. Kahetsemine, kõhklused ja kahtlused ei ole lihtsalt minu teema. Tuleb elada siin ja praegu ning võtta elult kõik, mis võtta annab. Tuleb andestada, kui võimalik. Mitte midagi ei peaks tegemata jätma, sest teist võimalust ei pruugi lihtsalt enam tullagi. Meil kõigil on vaid üks elu, mida sajaprotsendiliselt hinnata tuleb. 12.11 (neljapäev)