9.5.10

The Crazies (2010)

Fear Thy Neighbor
The Crazies (Hullud) on 2010. aasta Ameerika päritolu õudus(-sci-fi) film ja ühtlasi ka 1973. aasta samanimelise teose uusversioon. Režissööriks Breck Eisner (Sahara - 2005), peaosades Timothy Olyphant (Scream 2 - 1997, Gone in 60 Seconds - 2000), Radha Mitchell (Phone Booth - 2002, Man on Fire - 2004, Surrogates - 2009), Joe Anderson (Amelia - 2009) ja Danielle Panabaker (Friday the 13th - 2009). Lugu keerleb ümber ühe linna, mille veesüsteem sisaldab surmavat toksiini.

David Dutton (T. Olyphant) on šerif Ogden Marshis, piltilusas Ameerika linnakeses, kus elavad vaid õnnelikud ja seaduskuulekad kodanikud. Kuid siis tuleb ühel õhtul üks neist kooli pesapallimängule laetud kaheraudsega, olles valmis tulistama. Teine mees põletab maha oma maja... olles eelnevalt naise ja väikese poja riidekappi lukustanud. Vaid päevade jooksul on linn muutunud haiglaseks hullumajaks. Inimesed, kes alles elasid rahulikult ja vaikselt, on transformeerunud pahelisteks verejanulisteks mõrtsukateks, peitudes püstolite ja nugadega pimeduses. Šerif Dutton proovib arutu vägivalla laienedes mõista, mis ometi toimub. Miski nakatab Ogden Marshi elanikke hullusega.


Kui inimesed üksteise järel tundmatule mürgile alistuvad ja kirjeldamatult vägivaldseks muutuvad, hakkab linnas valitsema täielik anarhia. Valitsuse katse hullust tagasi hoida tähendab relvastatud jõudude abil kõikide linna sissepääsude sulgemist ja mitte kellegi, isegi tervete inimeste väljalaskmist. Lõksus on ka vähesed terve mõistusega inimesed: šerif Dutton, tema rase naine Judy (R. Mitchell), Becca (D. Panabaker), kohaliku meditsiinikeskuse assistent ning Russell (J. Anderson), Duttoni asetäitja ja parem käsi. Sunnitud kokku hoidma, muutub tavapärane õhtu õudutekitavaks võitluseks selle nimel, et elus püsida ja linnast välja pääseda.


Kuigi filmi vaatamisest on nüüdseks möödas juba omajagu päevi (vist isegi nädalaid), meenub mulle siiski, et miski häiris mind seda vaadates ja see miski oli "kohad, kus peategelased käitusid täpselt vastupidiselt loogikale". Näiteks seik, kus David jättis Judy mingisse kõledasse tühja sööklasse (koos muteerunud hulludega) ja tormas üksi garaaži autot putitama. No miks ei võiks kõike koos teha? Tunduvalt ohutum ju. Loomulikult saan ma aru, et see peaks asjad põnevaks ajama, aga ärevust annab ju ka muul viisil tekitada.
Sarnaseid seiku oli tegelikult üpris arvukalt, nii-et rohkem ma sellel ei peatukski ja kui nüüd eelnev kõrvale heita ning positiivsest rääkida, siis muidu oli The Crazies igati arvestatav ja viisakas õudusfilm. Jagus nii ehmatust kui ka ärevust ning igavusest rääkida ei saa, sest seda ei tekkinud kordagi. Tegelikult võibki öelda, et The Crazies on korralik õudukas, kuid "seda miskit" filmis ei leidu ning rohkem ma ilmselt nende hullude tegemisi vaadata ei kavatse. 6/10

David Dutton: Don´t ask me why I can´t leave without my wife and I won´t ask you why you can.
David Dutton: You know what?
Russell Clank: What?
David Dutton: We´re in trouble.

1 comment:

  1. The suspense and thrill of the film carries me all through out the length of the film. Perfectly done. Much, much, more better than the previous remakes.

    Hayden Belmore
    Editor, 1stfilm

    ReplyDelete