23.7.10

01.-05.07 - 44

1. juuli - Kuna oma lemmiksalongi mul sobivat maniküüriaega saada ei õnnestunud, läksin ühte muusse kesklinnas asuvasse salongi. Tagasi ma sinna enam igatahes minna ei kavatse.. Põhjuseid on mitu: 1. pidin umbes 20 minutit ootama ja seda oli ilmselgelt liiga palju; 2. tädi oli veidi palju tüütu ja mitte just kõige laiema silmaringiga; 3. kõige tipuks oli töö siiski veidi lohakas, kuigi lõpp-tulemusega jäin põhimõtteliselt isegi rahule.

3. juuli - Ilmselgelt tripipäev, kuigi hommikul tuli vist puid ka tassida (ma lihtsalt ei mäleta enam...). Aga polegi oluline, sest mingil hetkel olime Erikuga igatahes teel Põhja-Eesti suunas, et Pärispea poolsaarel (poolsaar Soome lahe lõunarannikul Hara ja Eru lahe vahel) kanda kinnitada. Marsruudiks niisiis Jõgeva-Rakvere-Veltsi-Aaspere-Viitna-Palmse-Vihasoo-Loksa-Suurpea-PÄRISPEA. Muide, ma fännan tohutult selle kandi loodust ja armsaid ning igati hoolitsetud majapidamisi.

Alustuseks käisime läänerannas asuvas Loksa linnas toidukraami hankimas, et siis juba edasi Suurpea küla suunas kulgeda. Poolsaar lõpeb põhjas Purekkari neemega ning Pärispea kaudu me just sinna suundusimegi. Pärispea poolsaar kuulub Lahemaa rahvusparki ja selle sisemaa-osa on asustamata. Lisaks imelisele merevaatele on seal arvukalt põnevaid nõuka-aegseid sõjaväelinnakuid (Pärispea poolsaare läänekaldal asus Leningradi Laevade Füüsikaliste Väljade TUI filiaal, millel oli Hara lahes laskepolügoon).

Kõigepealt jalutasime veidi ühe muulilaadse moodustise peal (või oli see hoopis kai? vot ei oskagi öelda...) ja seejärel leidsime Purekkari neemel maailmamõnusa koha päevitamiseks-suplemiseks. Minu ainus mõte oli, et tahangi sinna elama jääda, niivõrd fantastiline! Lühidalt öeldes tõeline paradiisirand. Peale päevitamise ja A Le Coq Maizi nautimise pidin ka ujuma minema, sest polnud käesoleval aastal selleni veel jõudnud ning tühja pole ka mõtet merevees passida (vesi oli leebelt öeldes jahe, aga lubasin Erikule, et teen asja ära ja oma sõna ma pean, haha). Tegelikult oli tõeliselt mõnus ja karastav!

Kahjuks pidime end varsti liigutama hakkama, et veel veidi mere ääres jalutada ja mõned kivikesed korjata (mina leidsin eriti ägedaid kivistisi sisaldava kivikamaka). Järjekordselt veendusin, et "minu koht" on mere ääres ja kui see vaid võimalikuks osutuks, tahaksin kuskile sarnasesse paika endale tulevikus kas või suvekodu soetada. Ja oi kui kahju, et Jõgeva mere ääres ei asu, sest linna suurus on täiesti okei. Igatahes, plaanid ja unistused peavad ju olema... ning kui kivikesed leitud, hakkasime Jõgeva poole tagasi kulgema, et siis järjekordselt natuke oma talvepuudega tegeleda ja Elvis pardikasse ujuma viia (tema esimene ujumine!).

5. juuli - minu selle aasta pikima (5.-19. juuli) puhkuse esimene ametlik päev, millest umbes täpselt poole veetsin autoteeninduses oma Saabile sportsumpat valides. Lõpuks saime isaga kahepeale otsuse langetatud ja asi läks tellimusse, et siis juba reaalselt auto külge sobituda.

Algselt pidin Heigoga kokku saama, aga kuna kell oli juba nii palju edasi liikunud, läksin Elvisega hoopis maale - pardikasse, kus olid ka Martti, Hebe ja Jenny. Tsillisimegi siis seal viiekesi, ujutasime igal võimalusel Elvist, kes armastab vett nagu värsket neeru või südant (ilmselgelt normaalne võrdlus, haha) ja jutustasime niisama. Kusjuures, palavus oli lihtsalt ulmeline, täiesti tappev. Jõin liitri apelsini-mango vitamiinijooki ja vaevlesin vedelikupuuduse käes edasi.. Huvitav, kuidas hiigelmõõtmetes bernhardiin Laura ennast näiteks tundis? Mulle ronis igatahes väga lähedale, haha.

Niisiis sai mingil hetkel koju tuldud, sest ma lootsin veidi muruniitmisega tegeleda, aga otse loomulikult pidi muruniiduk JÄLLE katki minema (nii on juhtunud vähemalt 3-4 viimast korda...). Ebaõnn.

0 opinion(s):

Post a Comment