21.10.10

10.10, esimene päev - (Teine) saabumine Kreeta saarele

Veel eelmisel õhtul selgus, et peame Tallinnasse sõitma minu Saabiga, ehk siis ma pidin roolis olema. Kuskil 9 paiku olimegi juba Tallinn-Tartu maanteel ja enne kella 11 ka lennujaamas. Kuna aega oli piisavalt, einestasime mingisuguses Liivi-nimelises söögikohas (pannkoogid keedisega) ja juba varsti võiski lennuki pardale liikuma hakata. 13:15 väljus meie lennuk Kreeta pealinna Heraklioni (või ka Iraklion) suunas, lennuki kapteniks väidetavalt Juri Gagarin. Vahemaaks kuskil 2700 km, aga ligikaudu 3,5-tunnine lend möödus tõesti ülikiiresti ja mõnusalt. Kohvreid tuli küll Heraklioni lennujaamas mõnda aega oodata, aga kui need paistma hakkasid, oli minu oma põhimõtteliselt esimene.

Meie hotell Grecotel Creta Palace asus Missiria külakeses, umbes 4 km kaugusel Rethymnost ja ligikaudu 76 km kaugusel Heraklionist.
Kohale jõudnud, sõidutati meie kohvrid hotelli, pakuti lõhnastatud kätepuhastusrätikesi ja apelsinimahla, ühesõnaga - 5* värk. Kuigi olime arvestanud kahe inimese toaga, kus on üks lisavoodi, saime hoopis kahest toast (ja kahest vannitoast) koosneva kompleksi, kus meid ootasid vein, puuviljad, hommikumantlid, sussid ja muu kraam. Nii ma siis oma tuppa sisse kolisingi ja varsti läksime Labyrinth´i restorani õhtusöögile. Sealne valik sisaldas nii vahemerelist toitu, taimetoitu kui ka rahvusvahelisi roogasid (näiteks imehea pizza Margarita, nom-nom). Minu osaks jäidki erinevad värsked salatid ning riis pähklite ja rosinatega. Koogikeste ja muude magusroogade valik oli muidugi samamoodi ülilai ja -suur.

Järgmisena pidin hotelli territooriumil asuvast poekesest endale mahaununenud (midagi pidin ju ikka unustama...) deodorandi asendaja leidma ja see mul ka õnnestus.
Enne magamaminekut veel väikesed õlled ja kartulikrõpsud ning mingil hetkel ma vajusingi lihtsalt ära. Uni oli muidugi super, sest voodi oli mõnus ja temperatuur just selline, nagu ise soovisin.

jakk - Pepe Jeans London; sall - Atmosphere, second hand; kampsun - Woans, second hand
püksid - [ES TI: CI:]; kingad - Hõgl, second hand.

10 comments:

  1. su kohver tundub nagu megapisike olevat :D

    ReplyDelete
  2. hm... sinu kohvriga võrreldes ta kindlasti ongi seda :D aga tagasi tulles kaalus vist isegi üle 22 kilo.. ja muutus kasutuskõlbmatuks :P

    ReplyDelete
  3. ja mul on veel kaks nii suurt :D aga suur on hea, mulle meeldib miskipärast, vabadust kui palju.

    ReplyDelete
  4. eem.. mul polegi kohvrit. mitte kunagi pole olnud vist.. ja selle, mis pildil, lõhkusin ka ära, nii-et normaalne värk :D

    ReplyDelete
  5. miks see mind ei üllata? :D ma käisin vanasti koolireisidel ka alati mingite suurte laibakottide ja reisikohvritega :D

    ReplyDelete
  6. ma ei tea, miks see sind ei üllata.. mind küll üllatab :D
    ilmselt käisin koolireisidel kilekotiga, haha, okei, pigem seljakotiga :D

    ReplyDelete
  7. jah, mu koolireisid olid muidugi sellised, et kolm ööd olime ära ja nii (kõik need teatriasjad ja sellised) et jah. aga mõnus on - mulle meeldis, et sain oma tekid, padjad ja magamiskotid pluss riided ja kola kõik ühte kohta ära mahutada.
    aga jah, mind miskipärast ei üllata kohe üldse see, et see sul ikka katki suutis minna, mu silmis kuidagi sinulik :D
    eniveis, ma ootan juba kannnnatamatult järgmisi postitusi!

    ReplyDelete
  8. kusjuures, see läks täiesti sileda maa peal katki.. juppe lendas :D ja lõpuks lendas ratas alt ära :D
    järgmise postitusega on nii, et see peaks tõenäoliselt täna valmima, kui kõik plaanipäraselt läheb.. ma vähemalt proovin :P (kuule, isegi ma pole enam a la kahe kuuga taga oma kirjutamisega :D)

    ReplyDelete
  9. ma vaatasin jah, et hakkad järele jõudma - väga tubli. ma sain ka oma reisipostitustega ühelepoole LÕPUKS! üritasin neid võimalikult lühidalt teha, üldse ei viitsinud tegelt, aga kui juba alustad, siis pole mõtet pooleli jätta.

    mulle meenub sellega, kuidas mul kunagi reisil kanadasse helsingi tänavatel kohver niimoodi ribadeks läks. läksin sadamast lennujaama ja siis pidi veits kõndima ka, et bussijaama saada. ja noh, selle aja peale suri mu megaraske kingitusi täis kohver ära ja muidugi oli ju tore temaga siis edasi seigelda.

    ReplyDelete
  10. no täpselt.. see viitsimine! oi, kui palju kordi ma olen kaalunud blogimise lõpetamist, sest aega pole või siis lihtsalt ei viitsi, aga samas pooleli jätmine on ka mage veits ja alati veenab keegi mind ümber :D

    kusjuures, ilma rattata kohvriga on tõesti väga "nunnu" edasi liikuda. ja et sellest veel ei piisanud, siis ma suutsin oma clutchi kuskile poole lennutada :D õnneks üks viisakas noormees püüdis kinni :D

    ReplyDelete