24.10.10

12.10, kolmas päev - Fortezza kindlus ja Aghia Irini Püha Kloostri nunnad

Kõigepealt hommikusöök ja -šampus ning seejärel mõned tunnid hotelli basseini ääres päevitamist. Tuul oli muide ulmeliselt tugev - lausa nii tugev, et mina polnudki varem midagi taolist kogenud. Temperatuuriks siiski kuskil 29 plusskraadi.
Mingil pärastlõunasel ajahetkel suundusin jõusaali trenni tegema ja see oli ülimalt mõnus, sest ma ei olnud seal vist Tartust ära kolimisest saadik käinud. Pärast trenni sai mullivannis lõõgastumas käidud ning kunagi sättisime end bussijaama, et Rethymnosse sõita. Natuke segadust, ja kohal me olimegi. Seiklesime siis sealses vanalinnas ringi ja sõime vahepeal souvlakit ning lõpuks jõudsime mereäärse Fortezza kindluse juurde (mina oma elus veel nii suure territooriumiga kindlust näinud ei ole).

Fortezza-nimeline kindlus on Rethymno tähtsaim vaatamisväärsus ja selle ehitasid Palaiokastro kaljusele künkale veneetslased. Nii kirjalike allikate kui ka arheoloogiliste tõendite põhjal asus iidne Rithimna akropol samas kohas. Kindluse nurgakivi asetati paika 13. septembril 1573, autoriks itaalia insener Sforza Pallavicini, kes muutis ehituse käigus hoone projekti ja järgis vaid bastionisüsteemi rajamise põhimõtteid, arvestades künka kaljuse iseloomu ja piiratud maa-alaga.

Kindlus koosneb neljast põhilisest poolbastionist lõunas ja idas ning kolmest silmatorkavast põhja- ja lääneseinas (bastion - muldkehandiga kaitserajatis, mis on sageli toetatud kivimüüriga). Seal asusid enamjaolt avalikud ehitised ja mitmed neist on säilinud tänapäevani.
Pärast seda, kui kindlus 1646. aastal türklaste kätte sattus, jäi seal suures osas kõik samaks. Ayios Nikolaose kirikuplatsile ehitati Sultan Ibrahim Hani mošee ja suurendati elamute arvu. 19. sajandi keskpaigaks oli kindlusesse rajatud suur asustus. Hooned, põhiliselt varemetes, tasandati kuuekümnendate dekaadi jooksul. Samal ajal algasid esimesed restaureerimistööd, mis süvenesid üheksakümnendatel ja jätkuvad veel tänagi, olles kaasrahastatud riiklikest fondidest ja Euroopa Regionaalarengu Fondist.
Niisiis, kui kindluses juba piisavalt ringi kolatud sai (kuna see asus kõrgel, oli tuul veel hullem, asju lendas lausa), võtsime taas suuna bussipeatuse poole (Kreeta bussiliiklus on üks suur segadus: kunagi ei tea, milline buss kuskile läheb ja kellaaegadest muidugi eriti kinni ei peeta).
Õhtusöögil käidud, jätsin vanemad mingit live-esinemist vaatama ja jalutasin ise natuke hotelli territooriumil ringi (õhk oli maailmasoe!). Lõpuks jõudsin Aghia Irini Püha Kloostri nunnade juurde. Nad käivad hotelli külastajatele kaks korda nädalas oma käsitööd müümas ja pärast põgusat jutuajamist ühega neist ning erinevate ehete vaatamist-proovimist saigi välja valitud üks kaunis hõbekäekett (muide, kui ütlesin, et olen Eestist, pakkus nunn mulle kohe venekeelset infovoldikut... andsin siis teada, et Eestis räägitakse siiski eesti keelt ja inglise keeles suhtlen ka hea meelega).

Aghia Irini (Saint Irene) Püha Klooster asub Vrisinase mäe jalamil, kaljusel künkal umbes viis km Rethymnost lõunas ja annab nime pisikesele asulale sellest põhjas. Ajalooliselt ehitati klooster kaitse-eesmärkidel ja sellest avaneb panoraamvaade Veneetsia kindlusele, Rethymno vanalinnale ning kaugele piki Kreeta põhjarannikut.
Kloostrit ümbritsevad kõrgemad tipud, seal hulgas Kreeta kõrgeim, Psiloritise mägi. Arvatakse, et Aghia Irini Püha Klooster on üks Kreeta vanimaid kloostreid, tõenäoliselt ulatudes tagasi teise Bütsantsi aega (961-1204), kuigi võis olla mõni klooster ka enne seda aega.

2 comments:

  1. pärast maailma külma õues lehtede riisumist on sinu suviseid pilte suht paradiis vaadata :D

    ReplyDelete
  2. no sel juhul läks postitus küll asja ette :D

    ReplyDelete