28.6.10

Dear John (2010)

What would you do with a letter that changed everything?
Dear John on 2010. aastanumbrit kandev ameeriklaste romantiline draama/sõjafilm, mille peaosades Channing Tatum (Step Up, 2006; Step Up 2: The Streets, 2008) ja Amanda Seyfried (Jennifer´s Body, 2009; Chloe, 2010). Režissööriks Lasse Hallström (Casanova, 2005). Ühtlasi on film ka Nicholas Sparksi samanimelise romaani ekraaniversioon ning kuigi Dear John pälvis negatiivset kriitikat, tõukas film seitse nädalavahetust esikohta hoidnud Avatari kassamenu pedestaalilt, teenides ülemaailmselt 109 508 758 $.

Dear John on lugu John Tyree´st (Channing Tatum), noorest puhkusel olevast sõdurist, ja Savannah Curtis´est (Amanda Seyfried), idealistlikust kolledžiõpilasest, kellesse John tüdruku suvepuhkuse ajal armub. Järgneva seitsme rahutu aasta jooksul paar lahutatakse Johni üha ohtlikumate ülesannete tõttu. Kohtutakse juhuti, kuid siiski suheldakse armastuskirjade kaudu: see on kirjavahetus, mis päästab lõpuks valla saatuslikud tagajärjed.

Raamatus on loo lõpp muide filmi omast erinev: ravi, mida Savannah´ abikaasa Tim (Henry Thomas) sai, hoiab meest elus. Siiski ei ole täpselt teada, kas ta ka jääb elama või sureb, nii-et Savannah ja John ei taasühine. Romaani lõpus vaatab Savannah kuud ning John seisab kauguses. Ta naeratab ja jalutab minema. Filmi teistsugune lõpp toodi sisse selleks, et saabuks positiivsem lahendus Johnile ja Savannah´le.

Ilma igasuguse kahtluseta on see üks emotsionaalsemaid filme, mida ma viimasel ajal näinud olen. Ja "viimase aja" all mõtlen p ä r i s pikka aega. Tundeküllasust tekitasid nii autismi teema kui ka kõik need keerulised inimsuhted (Savannah ja John, John ja tema isa Bill (Richard Jenkins). Pisike autistlik poiss Alan oli samuti niivõrd armas ja siiras, et lihtsalt tekitas heldimust. Ilmselgelt üks toredamaid lapsnäitlejaid (tavaliselt mulle lapsed filmides ei meeldi, nii-et täielik erand!). Alani rollis on muide Braeden Reed - 7-aastane staarikene, kel diagnoositud autism. Poisi vanemad väärtustavad poja edukat tööd ja teraapiat Carolina Autism grupiga.

Ainuüksi see pika lahusoleku ja ootamise teema oli kuidagi nii tuttavlik, seotud igasuguste mälestuste ning läbielamistega. Dear John ongi film elust enesest ja just see on põhjus, miks kogu kõnealune teema mulle nii kõvasti hinge läks ja emotsioone tekitas. Situatsioon ei peagi olema täpselt filmiskajastatu koopia, kuid kaudselt on suurem osa meist midagi sarnast kogenud ning teavad, millest jutt käib. 9/10

27.6.10

12.-14.06 - 40 - B'Day

12. juuni - Järjekordne ülivarakult alanud puhkepäev, ühtlasi ka minu sünnipäeva esimese peo päev (ilmselgelt oli vaja kaks erinevat pidu korraldada). Kella kaheksaks kiirustasin maniküüri, seejärel tsillisin natuke aega mampsi-papsi juures ning alles siis algas kokkamismaraton, õnneks Eriku kaasabil. Mõningaid noppeid ka pakutud menüüst: mahlane õunakeeks, suussulavad porgandikoogid, kartulisalat, juurviljadega täidetud ahjukana jne.
Üllatav oli see, et me jõudsimegi absoluutselt kõik vajalikud toimetused enne külaliste saabumist ära teha. Samuti sai panused tehtud, et kes esimesena jõuab ning kes viimasena (minu pakkumised läksidki sajaga täppi, haha). Kõigepealt tuligi Heigo, kes pidi mulle villased põlvikud kinkima, aga kinkis hoopis kaelaehte koos pildiraam/albumiga. Järgmisena Carlos ja Mariann ning sedapuhku vein-nunnu liblikatega lillemoodustis. Tund aega ja 10 minutit ootasime kõik viiekesi Marttit ja Hebet, kellel oli paarsada meetrit meie juurde kõndida. Igati loogiline värk. Muidugi oli kõik ilusti välja vabandatud, sest nad tegelesid mulle koogi-lillekimbu meisterdamisega. Heigo fännas seda kooki ilmselt peale minu kõige rohkem ning Erik ka, kunagi järgmistel päevadel.
Jutustasime veidi ja alustasime ilmselt ka joomist/söömist ning mingil hetkel oli meestel vaja Selverisse shoppama minna. Ma ei teagi, mitme pudeliga sealt tagasi tuldi, haha. Igatahes oli jalgpall iga hetk algamas ning kõik (st peaaegu kõik) tahtsid seda vaadata ja fännata. Hebega kahekesi jõime viinakokse, sest selline oli ju eelnev Orkuti-kokkulepe. Elvisel oli samuti põnev olla, kuna ilmselgelt tahtsid kõik teda nunnutada (järgmisel päeval oli koer nii väsinud, et naersime tema nii-öelda pohmaka üle). Vestlused kulgesid nii ülemisel kui ka alumisel korrusel, hoovist rääkimata (kuigi ma väga täpselt enam suurt midagi ei mäleta). Ah jaa, keegi (Erik) oli saunas šampoonipudelitele Walteri sildid peale kleepinud.
Mingil hetkel hakkasid inimesed vist magama ka minema, sest õues oli juba valgeks läinud ja uni ei lasknud enam normaalselt elada. Heigo, Carlos ja Mariann jäid meile, et siis hommikul kuskile kulgema hakata.
* outfit: kleit - Sisters Point; kudum - ginatricot.
13. juuni - Kuna õhtu oli äge, siis ei olnud ka hommikul mitte midagi viga ja ma alustasin juba varakult koristustöödega (vaibad, põrandad, toidunõud, taara jms) ning vist umbes lõunaks kõik juba läikis puhtusest (mitte, et enne midagi hullu olnuks). Nii tubli olingi, et täitsa üksi koristasin. Kunagi läks Heigo ka koju ja meie käisime maal omale kasevihtasid meisterdamas (õigemini Erik tegi seda, sest mina tsillisin rohkem niisama). Muuseas olid mul kolm järgnevat päeva täiesti vabad ("ülipikk" puhkus, peaks mainima).

14. juuni - minu sünnipäev! Kella üheksaks pidime kahe autoga Kunglas olema, aga sõitsime hoopis Tartusse välja ning ajasime Eriku autoasju. Ilmselgelt ei jäänud ka mõningad kaubandusettevõtted külastamata, sest õhtul pidi ju jälle külalisi vastu võtma, sedapuhku sugulasi-perekonda. Toidukraami soetamine oli muidugi iseenesest mõistetav, kuid muude asjade tarvis koostasin väikese shopingunimekirja, millest ligikaudu 90% sai ka realiseeritud. Eriku õe Pillery joonistatud pilt minust saab endale raami, mina aga üle umbes saja aasta ühe Eesti artisti CD-plaadi - HU plaat HU2. Sellega oli üldse üks asjalik lugu. Nimelt võtsin enda arust plaadi ja hakkasin juba selle eest maksma, kui märkasin, et hoidsin käes hoopis Ott Leplandi helikandjat. Ehmatasin ära ja jooksin kohe plaati ümber vahetama, et ikka õige asi endale soetada. Ulme, kuidas üldse HU plaatide hunnikust oli võimalik Oti plaat võtta, haha.
Igatahes pidime üsna varakult Jõgevale tagasi pöörduma, et õhtuks valmistuma hakata. Erik tegeles metsseapraega, mina feta juustu-kreeka pähkli-rosina-tomati-kurgi-hiina kapsa salatiga. Laud sai enne õiget aega ilusti kaetud ning kunagi saabusid ka vanaema-vanaisa, onu-tädi Markko ja Sandriga ning mamps-paps Hebe ja Marttiga, kes olid juba teisel ringil. Niisiis saime Hebega jälle natuke viinakokse nautida, sedapuhku minimaalselt, kuna enamikul oli järgmisel päeval töö- või praktikapäev või siis üldse midagi muud.
Põhiliselt kingiti "krõbisevat" ja lilli, kuid samuti sain ühe superhea kommikarbi vanavanematelt ning päris suure ehtemannekeeni oma vanematelt ja nunnud käsitööseebid Erikult.
Rahvast tuli nõnda palju, et kõik ei mahtunud hästi äragi. Suur maja küll, aga lauad on kuidagi pisikesed-kehvakesed, haha. Igatahes sai pidu kenasti peetud ja toit haihtus nagu nõiaväel.

23.6.10

05.-07.06 - 39

5. juuni - Sõime hommikust, pakkisime Elvise kaasa ning teoreetiliselt pidanuks siis veidi ringi trippima. Praktikas jõudsime aga ainult Kavastusse, mis on küla Tartumaal Luunja vallas. Seal, Suur-Emajõe alamjooksul asub kaasajal Eesti ainus praamiga jõeületuskoht. Praamil on enam kui sajandi vanune ringiaetav mehhanism. Mida aga polnud, oli praam ise, nii-et küllap peab kunagi lihtsalt uuele katsele minema.
Korraks põikasime ka Emajõe-Suursoo looduskeskusesse, mis asub samuti Kavastu külas Emajõe vasakul kaldal. Keskuse juures asub Kantsi loodusrada, mis tutvustab Emajõe kallast ning mille juures on väike vaatetorn. Kuna elu seal oli ilmselgelt liiga märg ning puudus ka korralik (kas või natuke kuivem) juurdepääs mainitud loodusrajale, ei hakanud me oma päid vaevama ja jätsime asja sel korral siiski katki (võib-olla kuni järgmise korrani...).

päiksekad - Dolce & Gabbana; pluus - second hand; pintsak - Martinelli, second hand; lühikeseks tuunitud teksad - Mac Jeans, second hand; retuusid - Fishbone; sandaalid - Odeon.
 
Edasi läksid asjad teravaks ja õhus oli taaskord ohtralt draamat. Lihtne elu, mis seal muud ikka. Kui draama veidi vaibus, sõime Ilmatsalus mäki uusi wrappe, mis olid megavürtsikad, ning mingil ajahetkel, pärast toidukraami ja Walteri soetamist, kulgesime Jõgevale.
Elvisel oli muide totaalne unepäev: ta muudkui magas ja magas ja magas, isegi siis, kui poodides käisime ja tema üksi autos oli. Mis on muidugi igati meeldiv.
Niisiis sai veidi kodus asjatatud ja rohkem midagi paeluvat ilmselt ei toimunudki.

6. juuni - topp - Von Dutch Originals, second hand; teksad - Mac Jeans, second hand; kingad - Vagabond.

7. juuni - Äratus kuskil 6:11, kuid sellele eelnes üks raskevõitu öö, sest eelmisel päeval metsa ääres puid lõhkudes saadud putukahammustused sügelesid m e t s i k u l t. Õudne õudne.
Kuna ma olen vist natuke viimase minuti inimene, siis ajasin Eriku üles ja lasin tal end minu Saabiga rongi peale viia (loomulikult jäi rong natuke hiljaks ja sama hästi võinuks jalgsi minna). Rongis avanes mul hea võimalus tagantjärgi oma täielikus unaruses ja ajapuuduses vireleva blogiga tegeleda (st hea rahulik õhkkond, et lähimineviku sündmusi meelde tuletada ja kirja panna).


Juba Tallinnas, sõitsin trolliga Õismäele, et Sinilille peatuses Marianniga kokku saada. Niisiis, läksime tema juurde, kus ma sain maiustada kiivi-maasika-vahukoore lisandiga vahvlitega, mis olid väga maitsvad ja täitsid mu kõhu päris pikaks ajaks.
Edasi hüppasime bussi peale, et kesklinna liikuda, sihtkohaks kõigepealt Stockmann, kust mul oli plaanis püsikliendihinnaga oma lemmiku, Clinique´i kosmeetikat soetada. Seda ma ka tegin ning leidsin veel muudki, nagu näiteks üks vinge pihavöö (lõpuks ometi minu suurusele vastav, mitte seljas ringi ujuv). Sellepärast mulle Stock meeldibki.
Kuna ma olin lugenud Fornarina suurtest soodukatest, tahtsin kindlasti ka sinna jõuda. Õige otsus, sest saak oli igati korralik: ilusat rohelist värvi püksid ja sama tooni kaelaehe (natuke hinnapoliitikat ka: püksid enne 1615.-, pärast 161,-; kaelaehe enne 1045.-, pärast 105.-). Kas saab veel rohkem rahul olla? (olgu, eks ikka saab, aga mitte väga palju rohkem).



Stradivariusest käisime ka läbi ning siis parkisime end Rotermanni kvartali bensukanistrit meenutavatele "toolidele", et vahelduseks jäisele tuulele kuuma päikest nautida. Päikese käes oli liiga palav ja vilus väga külm, loogiline värk, haha. Jutustasime natuke ja Mariann klõpsis minust mõned pildid ning varsti pidingi Keskkonnainvesteeringute Keskusesse lippama. Ürituseks kell 13 alanud teabepäev toetuse taotlejatele. Kella neljani ammutasin niisiis tarkust, jõudes õnneks ära kuulata kõik esinejad ning siis pidin lahkuma, et kindlasti rongile jõuda. Sander tuli mulle järele, mis tähendas, et jäi isegi (väga) natuke aega jutustamiseks. Tema säravpuhast autot nähes sain natuke oma porise Saabi pärast häbi tunda. Vähemalt on kuskile poole areneda! Ja et eelnevalt mainitud shopingusaak täiendust saaks, üllatas Sander mind Hello Kitty kaelakeega, mille mulle niisama kinkis. Sellised üllatused mulle meeldivad ja kokkulepe jäi nii, et järgmisel korral peab pikemalt rääkima (või mäkki minema, haha). Igatahes pidi Sander tööle minema ja mina võtsin coffee in´ist ühe kõikide lisanditega väikese kakao, et kõht täis saaks. Oligi Tallinnaga selleks korraks kõik ning puhkuseni jäi neli tööpäeva (puhkus tähendas nv+3 päeva... võimas, kas pole?).

päiksekad - Dolce & Gabbana; tagi - XXbyMexx; jakike - Monton; pihavöö - Monton; topp - Guess Jeans; püksid - [Es Ti: Ci:]; kingad - Stefanie, second hand; kott - second hand.

21.6.10

Krista White

www.tyra.com teine osa intervjuust Kristaga:
  • Mis oli tüdrukutega elamise juures kõige raskem? Krista: "Raskeim, kuid samas parim osa oli elamine koos 12 ilusa naisega. Ilmselgelt ei ole sa siis kunagi kauneim tüdruk ruumis. Me kõik olime eriti võiduhimulised ning sellest tulenesid ka need vaidlused ja lahkhelid, sest igaüks tahtis väga kirglikult võita. Ründasime üksteise nõrku punkte ja tegime kõik, mis võimalik, et teineteisele naha alla pääseda. Nägime kõik üksteises midagi head ja liikusime sama auhinna suunas. Ei ole teist või kolmandat - on ainult üks võitja."
  • Milline tüdruk meeldis sulle kõige vähem? Krista: "Ütlesin igaühe kohta midagi. Asjad liikusid üles- ja allamäge Alasiaga. Kohe alguses tekkisid vastuolud, kuid lõpupoole läks paremaks. Ma ei vihanud mitte kedagi teistest rohkem, see oli lihtsalt võistlus. Olin vaid enda eest väljas. Ma ei läinud sinna sõpru leidma, aga kui nii juhtus, olin sellega rahul. Mina ja Angelea räägime endiselt iga päev. Samuti suhtlen palju Alexandraga."
  • Olid sa enne võistlust modellindusega tegelenud? Krista: "Olin ühe LA agentuuri nimekirjas ning seetõttu kolisin Arkansasest Vegasesse, kuid midagi suurt sellest ei tulnud. Aasta möödudes vabanesin sellest lepingust. Olin ANTM-i proovinud alates esimesest hooajast (2003). Olin siis 18. See oli minu võimalus, sest väikesest kohast tulles on kõik raskem. Vanemaks saades arvasin, et ANTM on ainuke viis sellesse ärisse sisse saada."
  • Kes on sinu lemmiktüdruk ANTM-st läbi aegade? Krista: "Danielle Arkansasest! Arkansase tüdrukud peavad üksteisele teed sillutama! Olin nii õnnelik, kui ta võitis ja ületas kõik raskused. See oli umbes siis, kui kandideerisin kuuendasse hooaega ja mõtlesin, et ei taha enam proovidagi. Siis nägin Danielle´i ja ta võitis, ning Little Rockis toimus eelvoor, ja ma ütlesin, et pean jätkama, sest saan sellega hakkama. Tundsin, et see on minu jaoks õige."

www.tyra.com kolmas osa intervjuust Kristaga:
  • Nimeta kõige põnevam asi, mis on pärast finaalosa eetrisseminekut sinuga juhtunud! Krista: "Elu on olnud nagu keeristorm. Meedia huvi on samuti pöörane olnud! Iga 15 sekundi järel tuleb intervjuusid anda või kõnedele vastata. Kõige pöörasem oli CoverGirli inimestega kohtumine ning arusaamine, et olen nüüd CoverGirl. Ja seda kõrvuti Queen Latifa ning Rihannaga. See on hullumeelne! Olen meigitoodete kollektsionäär ning kui kuulsin, et saan tasuta kraami, tegi see mu päeva rõõmsaks!"
  • Kes sind veel intervjueerinud on? Krista: "Regis ja Kelly, uued saated Los Angeleses ja New Yorgis, Seventeen, MTV, BET - ma olen juba kõikjal intervjuusid andnud!"
  • Milline on sinu eesmärk modellinduses? On sul unistuste töökoht? Krista: "Ma tahan olla kõigi aegade võimsaim supermodell! Tyra ei tegelenud kogu see aeg meiega asjata! Planeerin töötada nagu hull! Tahan suuri kampaaniaid. Tahan kõndida Balenciaga ja Ferragamo šõudel. Samuti tahan oma jutusaadet nagu Tyralgi. Tahan olla tulus nagu temagi!"
  • Tyra kuulutas Uus-Meremaal välja B.I.O (Beauty Inside and Out) kampaania samal ajal kui ANTM-i filmiti. Mida sisemine ja välimine ilu sinu jaoks tähendavad? Oleme saanud palju vastukaja selle kohta, et sa oled ilus tüdruk, kuid samas väga kõhn. Kuidas sellesse suhtud? Krista: "Nooremana oli mul sellega probleem, sest olen kogu elu kõhn olnud ja ei saa sinna midagi parata. Pidin isegi arstil käima, kaalutõstmiseks tablette sööma, vitamiine võtma ja topeltkoguses toitu tarbima, et kaloreid koguda, kuid mitte midagi ei muutunud, sest mu ainevahetus on lihtsalt nii kiire. Aga ma olen tõeline sööja! Siiski naudin nüüd oma kõhnust. Jumal on mind selliseks loonud ja ma armastan seda. Armastan enda juures kõike ja mitte keegi ei saa seda muuta. Oleme kõik erinevad ning kellel on õigus öelda, et suurem on parem? Või et kõhnem on parem? Mitte kellelgi. Kõik inimesed on erinevad ja seda tuleb aktsepteerida!"

20.6.10

01.-04.06 - 38

1. juuni
2. juuni -

3. juuni - Millalgi tööpäeva jooksul üllatas mind Mariann, kes teatas, et sooviks õhtul mulle külla tulla. Loomulikult olin nõus ning kunagi veidi hilisemal ajal ta minu juurde jõudiski. Rääkisime kõiksugustest maailmaasjadest (riided, koerad... - no see on ju põhiline) ja ta täiendas isegi mu garderoobi kahe eseme võrra (Cubuse kardigan ja ginatricot´ bikiinide ülemine ots). Armas temast. Ka järgmine kohtumine sai juba kokku lepitud ning see leiab aset meie pealinnas. Lähen Marianni "uut" elamist tsekkima (sellest täpsemalt juba järgmistes postitustes).

4. juuni - Hommikul töötasin paar kiiret tunnikest ning seejärel suundusin Saabi rehvide vilinal kiiresti Tartusse, et mitte väga hilineda. Nimelt leidis Atlantise konverentsikeskuses aset Rahandusministeeriumi korraldatav riigihangete alane koolitus struktuuritoetuse saajatele ja taotlejatele. Kuna hangete läbiviimine kuulub minu töö juurde, siis oli teema huvitav ja silmaringi laiendav (vaatamata sellele, et tool oli maailma kõige ebamugavam). Rahvast oli nii metsikult, et sisenemisel ulatus järjekord uksest välja ning lookles igat pidi (see tähendas ühtlasi, et ma ei jäänudki hiljaks, jee). Meile räägiti riigihangete üldpõhimõtetest, riigihangete seaduse 1. juulil kehtima hakkavatest muudatustest, struktuurivahendite kasutamise erisustest riigihangete läbiviimisel ning lihtmenetlusest ja eelkõige toodi palju praktilisi nõuandeid koos näidetega. Teemasid jätkus ligikaudu kella kuueni õhtul.

Seejärel sai veidi draamat... ma ei mäleta küll enam täpseid asjaolusid, aga midagi siiski oli. Päris korralikult. Elu ongi selline.
Jäin muide ööseks Tartusse Eriku juurde. Maiustasime mäki einetega, käisime saunas ja tsekkisime Jersey Shore´i (oleme viimasel ajal kogu esimese hooaja läbi vaadanud.. vinge sari ja ootan juba teist hooaega!).