31.8.10

Vampires Suck (2010)

Some sagas just won´t die.
Vampires Suck (stiilsemal kujul Vampires Rule Suck) on 2010. aastanumbrit kandev ameeriklaste vampiiriparoodia (põhimõtteliselt "Videviku" mõnitusfilm), mille režissöörideks Jason Friedberg ja Aaron Seltzer (Date Movie - 2006; Epic Movie - 2007; Meet the Spartans - 2008; Disaster Movie - 2008). Peaosades järgmised nimed: Jenn Proske, Matt Lanter (Disaster Movie - 2008; tv-sari 90210 - 2009 kuni tänaseni), Christopher N. Riggi (tv-sari Gossip Girl - 2009), Ken Jeong (Knocked Up - 2007) ja Anneliese van der Pol (Bratz: The Movie - 2007).

See on komöödia kaasaegsetest teismeea ängi- ja armastusfilmidest. Becca (Jenn Proske) on rahutu mitte-vampiirist teismeline, kes peab valima kahe poisi vahel: variant number 1 - Edward Sullen (Matt Lanter) ja variant nr 2 - Jacob White (Christopher N. Riggi). Enne veel, kui neiu otsustada saab, tuleb tal mööda pääseda oma ülihoolitsevast isast, kes häbistab Beccat pidevalt, koheldes teda nagu väikest last. Samal ajal võitlevad ka Becca sõbrad romantilist laadi probleemidega, mis saavutavad haripunkti koolilõpuballil.

Vampires Suck on saanud kriitikutelt ülevoolavalt negatiivseid arvustusi, millest paar näidet on just sellised: 1. Spill.com 5-sekundiline ülevaade ütles vaid: "Fuck You"; 2. Peter Travers Rolling Stones´ist kirjutas aga nii: "This movie sucks more". Mina nii karm ei ole, sest kõnealust üllitist ei saagi ju kõrvutada ükskõik, millise muu linateosega. Tegemist on siiski lihtsalt paroodiaga ja seda ei peagi tõsiselt võtma. Tõepoolest, suur hulk nalju keerati kõvasti üle vindi, ehk siis oli tegemist täiesti tüüpiliste ameerikalike filminaljadega (uksega vastu vahtimist, rusikaga kõhtu jms "valusad naljad"), aga palju oli ka reaalselt koomilisi seiku, kus ma südamest naersin. Oma arvamustki kujundan pigem positiivsete külgede põhjal, sest tavaliselt ei olegi mõtet paroodialt midagi üleloomulikku loota.


Kõigi nende tundmatute nägude hulgas oli ka üks tuttav, nimelt Arielle Kebbel (Freakdog - 2008; The Uninvited - 2009), aga kuna Gossip Girl ja 90210 on minu jaoks pigem võõrkehad, siis on seda ka Matt Lanter ning Christopher N. Riggi. Beccat mänginud 22-aastane Jenn Proske teeb siinkohal aga üldse oma filmidebüüdi (seda on muidugi näha ka...).
Neiu on sündinud Torontos, Kanadas, kuid kolis 4-aastasena Ühendriikidesse, kasvades üles Orange County´s, Californias, kus sidus end kohaliku lasteteatriga. Proske jätkas näitlemist veel keskkooliski ning astus seejärel Bostoni Ülikooli. Ta on huvitatud kriminalistikast ja omandanud vastavat teadust osaliselt ka kõnealuses ülikoolis. Proske on osalenud nii tantsu- kui ka teatrivõistlustel ja tegelenud isegi lilleseadega.

Niisiis, kuigi mulle meeldivad "Videviku"-saaga filmid ja raamatud, on ka minu meelest Edwardi ülistamine naeruväärne ning Vampires Suck on selle tõsiasja andekalt ära tabanud ja pakub mõnusalt kerget meelelahutust vahelduseks nii-öelda sügavasisulistele filmidele. 6/10

29.8.10

Kick-Ass (2010)

I can´t read your mind. But I can kick your ass.
Kick-Ass on Briti superkangelasfilm, mis põhineb samanimelisel Mark Millari ja John Romita Jr. koomiksil. Filmi režissööriks on Matthew Vaughn (Stardust, 2007), kes tegi produtsenditööd koos Brad Pittiga ja stsenaariumi kirjutas koos Jane Goldmaniga.

Film jutustab loo ühest tavalisest noorukist nimega Dave (Aaron Johnson - Nowhere Boy, 2009), kes kavatseb saada reaalse elu superkangelaseks Kick-Ass. Dave Lizewski on suur koomiksifänn, kes otsustab oma kirge inspiratsioonina kasutada. Ta hangib vastava kostüümi ja maski ning asubki kuritegevusega võitlema, kuid Kick-Assi teel seisab siiski üks oluline probleem: tal ei ole mitte mingisuguseid üleloomulikke võimeid.

Poiss satub suurtesse sekeldustesse, kui ta tutvub Big Daddyga (Nicolas Cage - Ghost Rider, 2007), endise võmmiga, kelle eesmärgiks on kukutada õel narkokuningas Frank D´Amico (Mark Strong - Sherlock Holmes, 2009) ning selle tarvis on Big Daddy välja õpetanud oma 10-aastase halastamatust võitlejast tütre Hit Girli (Chloë Grace Moretz - (500) Days of Summer, 2009).
Kick-Ass sõbruneb ka teise kollanokast "kangelase" Red Mistiga (Christopher Mintz-Plasse - Role Models, 2008), kes on tegelikult Frank D´Amico pojakene ning kangelasehakatiste omavaheline liit pannakse seeläbi korralikult proovile.

Hilistel õhtutundidel ei ole mõtet Kick-Assi vaadata, sest nii põnev see film kahjuks pole, et vaatajat uinumast takistada. Kuid siiski, hommikul varakult filmi viimast poolt tundi jälgides hoidsin hinge kinni, sest pinge muutis tõepoolest õhu paksuks! Veel viimase hetkeni ei olnud ma kindel, kas ikka "head" võidavad "pahasid" ja kes jääb elama, kes sureb. Nii-et kokkuvõttes ei olnud tegemist üldse halva filmiga. Oli seal ju mitmeid tõeteri sees tegelikult... Näiteks fakt, et enamik meist ei julge/taha/saa aidata, kui näeb hädasolijat. Selline on reaalne elu ning vaatamata ebareaalsele Hit Girlile oli film ju üpris tõetruu ja õpetlik, üldse mitte ajaraisk. Oli draamat, oli tragöödiat, oli ka komöödiat - tõeline kompott ja midagi sobivat igaühele. 7/10

PS. Filmile lisaks tahaksin kirjutada selle soundtrackist, täpsemalt ühest konkreetsest laulust - "Kick Ass" (ka "Kick Ass (We Are Young)"), mis on Briti laulja-laulukirjutaja Mika ja Maroko-Rootsi produtsendi RedOne`i looming. Ma ei ole küll kunagi Mika fänn olnud, aga vot see lugu on küll justkui Kick-Ass`i filmi valatud (Mikal oli kolm päeva aega seda laulu kirjutada).

26.8.10

An Education (2009)


Briti 2009. aasta draama (täpsemalt siis ühe noore neiu täiskasvanuks saamise lugu), mille aluseks on kohaliku (Briti) ajakirjaniku Lynn Barberi samanimeline memuaar. Filmi on lavastanud Lone Scherfig, peaosades säravad (sest ilmselgelt just seda nad teevad!) Carey Mulligan (Public Enemies, 2009) taibuka koolitüdruku Jennyna ning Peter Sarsgaard (The Mysteries of Pittsburgh, 2008; Orphan, 2009) neiu võrgutanud elukogenud ja võluva Davidina.

An Education tuli esmaettekandele 2009. aastal Sundance`i Filmifestivalil, teenides kriitikute heakskiidu. Samuti näidati filmi Toronto Rahvusvahelisel Filmifestivalil, Mill Valley Filmifestivalil ja mujalgi, ning see kandideeris kolmele Oscarile (s.h. Carey Mulligan parima naisnäitleja tiitlile). Oscarit küll ei võidetud, kuid mainin mõningaid saadud auhindu: BAFTA filmiauhind (Carey Mulligan), Briti Iseseisev filmiauhind (Mulligan), COFCA auhind (2x Mulligan), CFCA auhind (2x Mulligan) ja veel vähemalt 11 muud tiitlit, millest lõviosa läks just suurepärasele Carey Mulliganile. Loomulikult on film iga auhinda ka väärt.

Filmi tegevus leiab aset 1961. aasta Londonis, kus Jenny Millar (Mulligan) on 16-aastane Oxfordi Ülikooli astumist taotlev koolitüdruk, kes kohtub võrgutajast vanema mehe David Goldmaniga (Sarsgaard). Mees viib neiu kontsertidele, klubidesse ja peentesse restoranidesse ning saavutab üsna lihtsalt Jenny vanemate heakskiidu sellele suhtele. Kui tüdruk taipab, et David on kelm, kes teenib raha läbi erinevate petuskeemide, on ta esiti küll šokeeritud, aga vaigistab oma kahtlused-kõhklused mehe veenva sarmi abil.

Kui David Jennyle abieluettepaneku teeb, kukub tüdruk koolist välja, jättes sooritamata ka lõpueksamid. Neiu saab aga teada, et David ongi juba abielus. Mehega sellest rääkides kuuleb Jenny kõigepealt rida vabandusi ja siis David kaob. Jenny on meeleheitel, tundes, et on oma elu raisku lasnud, kuid lemmikõpetaja abiga jätkab õpinguid ning pääseb järgmisel aastal ka Oxfordi õppima. Jenny ise ütles selle kõige kohta just nii: "I probably looked as wide-eyed, fresh and artless as any other student. But I wasn`t."

Nagu juba eelnevalt mainitud sai, põhineb film Lynn Barberi autobiograafilisel esseel, kajastades naise isiklikku elu (koolitüdrukuea afäär kelmist Simon Prewalskiga, tema jaoks Simon Greeniga) ning kirjatükk ilmus ka ajakirjas Granta. See film vaimustas mind kõigega: oma näitlejatega, tegevuspaikadega, 60-ndate aastate võrratu hõnguga ning kindlasti ka intelligentsi ja tabavusega.

Tegelikult järgmisel aastal 26-aastaseks saav Carey Mulligan nägi välja täpselt nagu 16-aastane neiu, ja see hämmastas mind kogu filmi vältel. Ta oli kohati justkui noor Audrey Hepburn, kõik need rõivakomplektid olid lihtsalt võrratud ja näitlejameisterlikkus samuti tipptasemel. Loomulikult näitab midagi ka see kogus auhindu, mis Mulliganile omistatud on. Märkimisväärne naine.

Muidugi ei saa mainimata jätta hurmur Davidit mänginud Peter Sarsgaardi, kes oli tõepoolest vastupandamatu ja täitis oma rolli ideaalselt. Kahju muidugi, et David petiseks ja argpüksiks osutus, kuid vastasel juhul olnukski vist kõik liiga perfektne. Pealegi on juba meie oma "Nipernaadist" vastav sarnane karakter võrdluseks olemas.

Veel pean välja tooma totaalse Jenny vastandi - Heleni, keda mängis kaunis Rosamund Pike. Filmi-Helen on ebakultuurne, pole käinud ülikoolis ja talle ei meeldi klassikaline muusika, kuid Rosamund Pike on tegelikult hinnatud tšellomängija, omandanud inglise kirjandust Oxfordis ning räägib mitmeid keeli.

Läbi aegade üks minu lemmikfilme, mistõttu pole ka midagi negatiivset öelda. Mul oli kahju, kui film ära lõppes ning pidin tõdema, et sel pole järge ega muud taolist. Samas tähendab see, et miski ei saa ka rikkuda kõnealuse teose võlu ning väärtust minu silmis. An Education on täiuslik kooslus kõigest sellest, mis ühe filmi juures nauditavat olla saab. 10/10

20.8.10

19.-24.07 - 52

19. juuli - Minu 2010. aasta pikima puhkuse viimane ametlik päev (edasi saab hakata septembrikuu puhkust ja loodetavasti mõnda kõige ägedamat reisi ootama).
Igatahes, suundusime Hebega sekkaritiirule, mis oli üle ootuste edukas, sest leidsin tervelt kolm vinget asja:
  • Charles (Pele Genuina) beež vintage 1980-ndate õlakott-clutch (valmistatud Hispaanias);
  • Maria Pia (Italia) valged suvekingad;
  • Outfitters Nation ruuduline särk. Outfitters Nation rajati 2007. aastal Bestselleri poolt, et disainida ning toota rõivaid Euroopa ja Kanada noortele. Aastas luuakse kuus kollektsiooni, lisaks veel nii-öelda kiired ekspresskollektsioonid.

Lisaks kõigele muule käisime Kaubahallis ning nägime seal "Naabrist parema" saate võitnud Katrit ja Siimu.
Enne kojuminekut rääkisime veel paar sõna juttu ja siis laenasin oma ema jalgratast ning kimasingi koju, kuhu aga pikalt pidama ei saanud jääda, sest vanaisa viis mind Kunglasse. Nimelt tuli sealt kõne ja ma sain oma auto kätte, jee! Jõgevale veel tagasi ei viitsinud minna, seega kimasin Tartusse ja käisin tervelt kahes kaubandusettevõttes + mäkis. Saak oli soodne ja vajalik (pilt allpool..):
  • erkroosa pesukraam Seppäläst;
  • virn sokke Lindexist (Betty Boop jne);
  • kivikestega kunstnahast käeehe Lindexist;
  • kraam Elvisele.
Ja kuna laematerjali tuli natuke juurde osta, käisingi Decorast läbi ning soetasin sealt kuus lisaplaati, mille Erik kohe samal õhtul paika pani.
Jõudnud koju, sõin ära oma mäki lemmiksalati-kanaburksi ja asusin ühte suvist kooki (kaerahelbepõhjaga marjakook) valmistama. Kuna kook oli super, kadus see põhimõtteliselt tunni aja jooksul (siiski suutsin endale ühe tüki järgmiseks päevaks kõrvale panna).


20. juuli - Kell 16 lõppenud esimene välgukiirusel möödunud tööpäev tähendas, et kokkasin valmis kiire rosinakeeksi (nom nom). Seda lisaks mõningasele muruniitmisele.
Ettevalmistusaeg 10 min + 30 min ahjus küpsetamiseks
150 g võid
2 muna
200 g suhkrut
200 g rosinaid või muid kuivatatud puuvilju
2 tl küpsetuspulbrit
2,5 kl jahu
2 spl hapukoort (soovi korral)
Sega või ja suhkur. Lisa munad, hapukoor ja mikserda. Võta kauss ja pane sinna küpsetuspulber ja jahu, sega. Lisa rosinad. Lisa segu või-suhkru segule ning sega uuesti. Pane tainas keeksivormi ja küpseta 175-200 kraadi juures pool tundi.


24. juuli - Kui peaaegu pool päevast maha magatud sai, tulime mõttele Omedusse trippida. Enne veel hüppasime läbi mu vanemate juurest ja lahkusime sealt terve kotitäie söödava kraamiga (Jaffa, 5 pakki krõpse, värvilised spagetid, natuke magusat jne) ning minu uute fuksiaroosade kinnastega (külmadele ilmadele mõeldes, haha). Igatahes veetsime kolmekesi Omedus päris mitmeid tunde grillides, päevitades ja niisama tsillides. Enne käisime Mustveest ka läbi ja ma ei olnud selles linnas veel kunagi nii palju autosid-rahvast näinud.

Enne kodutee ettevõtmist pidime värsket kartulit ostma ning Erik siis tegeleski sellega, samal ajal kui mina ühe vanatädi käest värsket kurki osta proovisin. See nägi välja umbes nii: kaks kilo 16 eeku, annan siis mina 25-kroonise rahatähe ja tema annab mulle 1 eegu tagasi. Okei, vaatan talle otsa ja ütlen, et khm, natuke vähe ju. Annab siis mulle veel 1 krooni. Ja niimoodi veel paar korda, kuni mul on koos 4 krooni. Lõpuks teavitasin teda matemaatilisest tehtest 25-16=9 krooni ja vanatädi vaevatud ilme saatel sain oma 9 krooni ka kätte. Ilmselgelt võis selline taktika kellegi teise puhul ju läbi minna, aga mitte minuga, kes ma kontrollin absoluutselt kõik alati üle, eriti, kui tegemist on rahaga.

päiksekad - Dolce & Gabbana; topp - Marks & Spencer, second hand; lühikesed teksad - Amisu.

16.8.10

16.-18.07 - 51

... Mina tsillisin kodus ja nautisin Videviku saaga neljandat raamatut "Koidukuma", mida pärast kolmanda filmi vaatamist lugema asusin (kerge 750 lehekülge umbes). Õhtupoole viisin oma auto Kunglasse, kuhu Eriku isa mulle järele tuli ja seejärel juba Tartusse sõidutas. Natuke aega olin nende juures, sõin pannkooke vaarikamoosiga, ning siis käisin oma kunagist elupaika ja Marttit, Hebet külastamas. Nende õhuvaene elamine seal ei olnud just kõige ahvatlevam, nii-et pärast pikka kaalutlemist võtsin ette jalutuskäigu kesklinna, et endale šampooni shopata. Päris mõnus oli jälle mööda neid tuttavaid tänavaid kõndida ja vaadata, mis on uut, mis vana ning muutumatut. Selline kergelt nostalgiline tunne tekkis kõiki neid oma kunagisi koolihooneid silmates.

Aga kui nüüd šampooni shoppamisest ikkagi rääkida, siis ilmselgelt ei saanud ma vaid sellega piirduda ja leidsin veel miljon muud asja, mis tundusid kuidagi nii ilusad ja soodsad ja vajalikud.
Kõigepealt roosade pallikestega käevõru Seppäläst, seejärel õnneks ka shopingu esialgne põhjus-šampoon, ja siis juba Tasku ning üks kingitus Erikule sünnipäevaks, kollane Fishbone`i seelik musta liblikavööga ja La Senzast lühike pidžaama sinise-roosaga ning kirju lehma mustriga varbavahesussid. Soodukatest paremaid asju pole vist veel leiutatud.

Kui juba liiga palju kotte kanda tuli, kulgesin mäkki, kust võtsin kanaburgeri värske salatiga (maailma parim salat!). Edasi ootasin ja ootasin ja ootasin Erikut, samal ajal Cocat libistades. Kunagi ta isegi tuli ja seega saime Jõgevale tagasi sõita.

17. juuli - Järjekordne päikese käes vedeledes möödasaadetud päev, kuid selleks ju suvi ongi, et puhata ja päevitada ning loomulikult grilltoitu nautida.
Õhtul tulid meile siiski külla Hebe ja Martti koos Jennyga. Mehed asusid suure hooga laepanekut ette valmistama... hästi, alustuseks tegelikult mokalaata pidama, aga mingil hetkel hakati tööle ka. Mina ja Hebe koos koerahunnikuga sättisime end kenasti õllet libistama ning igasugustel põnevatel teemadel jutustama. Mingil hetkel tõid mehed õllet juurde ja me Hebega kokkasime valmis miski pastamoodi roa (spagetid+hakkliha+Hiina kaste=nom nom). Saigi siis joodud, söödud, koeri kiusatud, jutustatud jne ning kunagi läksid teised ära oma koju.

18. juuli - Üllatus-üllatus, aga taaskord päevitamist sisaldanud päev. Vahepeal sai muidugi jälle grillitud ning korraks hüppasid läbi Hebe ja Martti, kuid siis saabus Andrus. Alguses jutustasime kolmekesi niisama, pärast hakkasid mehed arvuti- ja trennitoale lage paigaldama. Mina olin niisama asjalik päikese käes vedeledes, endale jalavanni tehes, varbaküüsi lakkides jne. Igatahes on lootust varsti järjekordset tuba sisustama hakata ning sinna on meil plaanis valmis sättida muuseas ka purskkaev!

12.8.10

The Last Song (2010)

A Story about Family, 
First Loves, Second Chances 
and the Moments of Life 
That Lead You Back Home
The Last Song on 2010. aasta Ameerika päritolu draamafilm (või antud juhul ka nii-öelda "noore inimese arengulugu"), mis väljastati üheaegselt Nicholas Sparksi samanimelise romaaniga. Sparks kirjutas muide samaaegselt nii filmi kui ka romaani ja The Last Song on esimene film, mida jäädvustati Tybee saarel (Georgia osariigi kõige idapoolsem punkt).
Lavastajaks Julie Anne Robinson, kes tegi siin oma režissööridebüüdi ning peaosades Miley Cyrus (Hannah Montana: The Movie - 2009), Liam Hemsworth (Knowing - 2009) ja Greg Kinnear (We Were Soldiers - 2002).
Film jutustab mässavast teismelisest, kes taasavastab suhet varem tütrest võõrdunud isaga ja armub seal samas vaikses lõunapoolses Ühendriikide linnakeses.

Koduleht kirjeldab filmi just nii: Miley Cyrus särab tähena selles südantsoojendavas "täiskasvanuks-saamise-loos", mis puudutab vaataja tundemeeli. Nicholas Sparksi (Dear John, The Notebook) romaanil põhinedes räägib film Ronnie´st (Cyrus) ja tüdrukust võõrdunud isast, kes proovib taastada armastusest tulvil suhet, mis neil kunagi oli. Kuid mässumeelse tütrega lähedaseks saamine ei ole lihtne, mistõttu valib mees abiks selle ühe asja, mis neil kahel ühist on - muusika.

Väga kihvt oli filmi sisse toodud merikilpkonnade teema. Nimelt, Will (Hemsworth) ja Ronnie sõbrunesid just merikilpkonnade pesa juures. Need pisikesed tegelased kooruvad augustis ja kõnealused stseenid tuli filmida väledalt. Kilpkonnade koorumisstseen toimuski augusti esimesel nädalal ja hõlmas 26 merikilpkonna, kel on kaasasündinud taju suunduda sündides kohe ookeanivee suunas. Selline keskkonnasõbralik teema tuli kasuks Tybee saarele, mis propageeris siis ökoturismi.

Filmi toredus piirdubki nende pisikeste kilpkonnadega, sest ülejäänu suutis minu jaoks ära rikkuda just peategelannat kehastanud Miley Cyrus. Võlts, totraid näoilmeid tootev ning pidevalt küürus seljaga ringi käinud Cyrus ehk siis tema karakter Ronnie oli minu meelest lihtsalt natuke tobe ja ei suutnud oma rolli välja kanda.
Loomulikult oli filmis kajastunud vähiga võitlemise teema realistlik ja äärmiselt tõsine ning Greg Kinnear mängis selle ka hästi välja, kuid sellest ei piisanud kogu filmi päästmiseks. Venima kippuvad filmid ei saa head tähendada, millest tuleneb ka minu suhteliselt madal hinne sellele üllitisele. 5/10 (millest 3 punkti läheb merikilpkonnadele)