29.11.10

Doghouse (2009)

On the p*ss. On the pull. On the menu.
Doghouse on 2009. aastast pärinev brittide õuduskomöödia(-rohket veristamist sisaldav film). Režissööriks Jake West (Pumpkinhead: Ashes to Ashes (2006), peaosades näiteks Danny Dyer, Noel Clarke ja Stephen Graham (Public Enemies (2009) ning veel terve rida tegelasi, kes minu jaoks suhteliselt vähetuntud on (et mitte öelda päris tundmatud).

Lühidalt filmi sisust: Vince (Graham) elab abielulahutust raskelt üle. Ta on sügavas depressioonis, kuid sõbrad pole teda veel päris maha kandnud. Oma naisteprobleemidegagi kimpus sõpruskond veab Vince'i siiski tõelisele nädalalõpujoomingule maale.
Saabudes Moodley-nimelisse külakesse, kus naiste arvukus ületab meeste oma kolmekordselt, leiavad kutid end puhkamast külas, mida juhivad psühhopaatidest mõrvarlikud nais-zombid, keda saadab isu värske meesteliha järele.

Midagi taolist ma ausalt öeldes varem näinud ei olegi. Nimelt on Doghouse film, mis on üheaegselt nii naljakas, rõve kui ka omamoodi traagiline.
Ja kui alguses tundus, et keegi surma ei saa, siis lõpuks muutus olukord vastupidiseks ning meeste ridu kahandati nais-zombide poolt ikka märkimisväärselt.
Zombid ise olid küll ilged, aga mitte hirmuäratavas, vaid pigem koomilises mõttes ning parema ettekujutuse andmiseks lisan siia loomulikult ka mõningad pildid, kuid esindatud olid tõesti igasugused naistüübid, alustades põduratest vanamutikestest ja lõpetades pulmarüüs preiliga.

Samuti ei saa mainimata jätta, kui lollide ja kergemeelsetena on kujutatud filmi meeskangelasi, kes olid tõesti justkui kilplased, välja arvatud mõned üksikud asjalikumad situatsioonid.
Lõpplahendus oli muidugi üpris kihvt ning tõestab täielikult meeskangelaste eelnevat kirjeldust, aga ilmselgelt on see kõik taotuslik, naerutamaks vaatajat veelgi enam. Kõige õigem ongi Doghouse'i puhul kasutada terminit omapärane, sest just selliselt kõnealune film mõjub. 6,5/10

 

28.11.10

08.-18.11 - 69

8. ja 9. november sisaldasid lisaks tavapärasele töötegemisele veel õhtust kaubasorteerimist koos Elvisega. Nimelt sai kummagil päeval lõunapausi lõpus auto kotte täis topitud ja õhtul kodus siis neid hilpe vaadatud. Kusjuures, saak oli lõpuks üpris asjalik ja võisin taaskord rahule jääda. Täpsemalt siis:


10. november oli aga see päev, millest alates lisandus minu treeningmasinate parki üks korralik Raleigh Fitnessi jooksulint, mis õnnestus saada turuhinnast isegi üle kolme korra odavamalt. Ja trenni(-kontori)tuba saigi lõpuks täiendust ning sarnaneb oma varustuselt üha enam mõnele (eriti) pisikesele jõusaalile.

13. november oli tõenäoliselt üks tegusamaid päevi üldse, saades alguse linnatiirudega Jõgeval (võimas toidushoping + kööki uue põrandakatte leidmine) ja jätkudeski siis köögi värskendamisega, st Erik vahetas ära sealse põrandakatte ning mina küürisin põhimõtteliselt kõike, mida võimalik (ja see oli ausalt öeldes üpris tüütu, aga pärast oli vähemalt hea vaadata).

Kui köök oli oma uue välimuse kätte saanud, algas kokkamine, mis sisaldas ahjukartuleid ja -liha Eriku poolt, feta juustu salatit ühiselt ning Tosca kooki ja värsket leiba minu käest. Muidugi ei teinud me kõike seda lihtsalt niisama, vaid külla tulid Martti ja Hebe. Saigi siis kõhud täis söödud ning õllet ja veini nauditud (lõpuks avastasin, et eksisteerib veine, mida isegi mina juua tahan ja suudan).
Kunagi, kui kell juba päris palju hakkas saama ning jutud selleks korraks enam-vähem räägitud said, hakkasid teised koju sättima ja meil oli kohe uneaeg (ja rekordiliselt suutsin hommikul kella kümneni põõnata).


18. novembri hommik üllatas paksu-paksu lumevaibaga ja saime sel puhul isegi lumelabidad töösse rakendada. Talv tuli...

23.11.10

Küsitluse "Minu lugejad" tulemused

Lõpetasin eelmise (ja ühtlasi ka esimese) küsitluse ning selle tulemused on siis järgnevad (kokku 121 vastust):

Seega, esikolmiku moodustavad 69%-ga võhivõõrad, 17%-ga tegelased, kes pakutud variantide hulka ei kuulu, ja 9%-ga inimesed põhikoolist, gümnaasiumist või ülikoolist.
Huvitav, kuidas või kuhu liigitavad end need lugejad, kes moodustavad selle 17%?

Ja lõpetuseks veel - vastake kõik uuele küsimusele!

22.11.10

07.11 - 68

7. november - Peaaegu ajalooline päev, kuna me saime Erikuga endale koju uue pesumasina!
Täpsemalt sai siis juba hommikul kella kümne paiku koos mu vanavanematega Tartu poole starditud (meie oma autod poleks seda masinat lihtsalt mitte mingi valemiga ära mahutanud...). Pärast paari põhilise kodutehnikapoe külastamist jõudsimegi otsusele ja valisime välja ühe Electroluxi pesumasina, mis sisaldab endas lausa ekraani (nagu ilmselt suurem osa tehnikast tänapäeval). Naljakas mõtelda, et vähem kui aasta tagasi ei olnud ma põhimõtteliselt pesumasinat puutunudki, haha. Aga mis seal ikka, elu on selline.


Loomulikult tuli siis lisaks eelnevale ka uut Tartu Prismat külastada ja veidi seal shopata ning kuna mul oli just eelmisel päeval näopuhastusvedelik otsa lõppenud, tootiski I.L.U. ühe Clinique´i vastava vedeliku ja kõige ägedam oli asja juures veel see, et ostuga sain kingituseks kaasa kõige armsama värvikireva kosmeetikakoti nelja tasuta tootega (näiteks ilus-ilus extreme pink toonis huulepulk).


Lõpetuseks veel väike drive in üle pika-pika aja ning seejärel võiski kodu poole kulgema hakata, sest oli ju vaja uut pesumasinat proovima asuda!
Kõnealuse nädalavahetuse jooksul valmistasin muuseas tervelt kaks kooki: mõnus õunakook ja pirni-šokolaadikook, sest kuidagi peab ju oma oskusi treenima ja värskena hoidma.
Kusjuures, mõlemad on vägagi lihtsad retseptid, aga maitselt küll viispluss. Eriti üllatas mind pirni ja šokolaadi hõrgutav kooslus.


17.11.10

30.-31.10 - 67

30. oktoober - Pärast mõningasi koduseid toimetusi võtsime Erikuga suuna Tartu poole, et jätkata mulle sügissaabaste otsinguid ja tuua Photopointist ära mu Kreeta reisi pildid ning toimetada Eriku isa kätte mu läpakas. Tegelikult oli "asjaajamisi" veel teisigi, nagu näiteks uue mopikomplekti, kontorituppa kaltsuvaiba ja koju lausa jõuluehete soetamine. Valisime välja ilusad lillad ja kuldjas-pruunikad kuulikesed ning pisikesed punased jõuluõunad. Saabuvad meil ju ikkagi esimesed jõulud selles majas.
Ja kui juba jõuludest juttu tuli, siis Elvise esimese talve tarvis ostsime talle militaarmustriga tillukese koerajope, milles ta eriti vinge välja näeb. Üks jõulukingitus (hamburgerikujuline mänguasi) sai talle samuti valmis ostetud.

Aga kui nüüd ühe põhiteema juurde tagasi tulla, siis lõpuks leidsime Erikuga mulle sobilikud saapad Tamariselt. Taolisi või isegi veidi sarnaseid pole mul veel kunagi olnud ja mis põhiline - lisaks ägedale välimusele on need ka ülimugavad. Kusjuures, Eriku ema juba imestas, et ma olen võimeline peale kõrgete kontste isegi tenniseid kandma, haha (vihjates mu tolle päeva riietusele).
Igatahes, pärast Eedenis shoppamist ja reisipiltide kättesaamist läksimegi Eriku vanemate juurde, kus viibisid ka tema tädilapsed koos tädi ja vanaemaga. Pugisime kõhud täis, rääkisime teistega juttu ja mingil hetkel hakkasimegi kodu poole liikuma, hüpates veel enne läbi laululava juurest, kus sai üle pika aja mõned pildid klõpsitud.
Muu hulgas sai isegi kontoritoa lauaarvutile internet sisse pandud, nii-et päev oli igati kordaläinud.


kaelarätik - Chanel replica Kreetalt; jakk - Only; kleit - H&M;
retuusid - Link; ketsid - Vision StreetWear; kott - Louis Vuitton replica Kreetalt.


31. oktoober ehk pisike kokkuvõte sellest piltide näol...

16.11.10

A Nightmare on Elm Street (2010)

Welcome to Your New Nightmare.
A Nightmare on Elm Street on ameeriklaste 2010. aasta õudusfilm, mille režissööriks Samuel Bayer (temalt pärinevad näiteks järgnevad muusikavideod: Good Charlotte - "Keep Your Hands off My Girl", Green Day - "Wake Me Up When September Ends", Lenny Kravitz - "Black Velveteen" jne. jne.) ning stsenaariumi autoriteks Wesley Strick (The Glass House - 2001) ja Eric Heisserer.

Peaosades saab näha järgmisi nimesid: Jackie Earle Haley (Shutter Island - 2010), Kyle Gallner (Jennifer's Body - 2009), Rooney Mara (Youth in Revolt - 2009), Katie Cassidy (Taken - 2008), Thomas Dekker (My Sister's Keeper - 2009) ja Kellan Lutz (The Twilight Saga: New Moon - 2009).
Tegemist on uusversiooniga Wes Craveni 1984. aasta samanimelisest filmist, produtsendiks nüüd Michael Bay (Friday the 13th - 2009) ja eesmärgiks taaskäivitada Elm Streeti luupainaja "kaubamärk".


Nancy, Kris, Quentin, Jesse ja Dean elavad kõik Elm'i tänaval. Öösiti näevad nad sama unenägu - samast mehest, kes kannab räbaldunud punase-rohelise-triibulist sviitrit, päevinäinud viltkaabut, mis pooleldi varjab tema moondunud nägu, ja aednikukinnast, millel on sõrmede asemel noad. Ja nad kõik kuulevad seda sama hirmuäratavat häält.

Ükshaaval terroriseerib ta noori nende unenägude keerulises sisemuses, kus kõik reeglid kuuluvad talle ja väljapääsuks on vaid ärkamine. Aga kui üks noortest sureb vägivaldset surma, mõistavad teised lõpuks, et mis juhtub nende unenägudes, juhtub ka tegelikult, ja ainsaks võimaluseks elus püsida on ärkvel olla.
Pöördudes üksteise poole, proovivad neli veel elusolevat sõpra teada saada, kuidas muutusid nad osaks sellest tumedast muinasjutust, olles jahitud selle sünge mehe poolt.

Funktsioneerides vähesest unest olematu unekoguseni proovivad nad mõista, miks nemad, miks nüüd ja mida vanemad neile rääkimata jätavad. Noorte minevikku maetud võlg tuleb nüüd tasuda ja et end päästa, peavad nad pääsema kõige jubedama luupainaja... Freddy Kruegeri mõistusesse.


Minu arvamus kõnealuse filmi kohta...
ega see mind eriti ei liigutanud, pigem on tegemist üsna tavapärase stereotüüpse õudusfilmiga (1984. aasta varianti ma näinud ei ole), mis tegelikult ju täidab oma eesmärki küll. Freddy Krueger oli tõesti hirmus, ebameeldiv ja isegi vastavalt süžeele veidi perverssne, nagu lasteahistajale ilmselt kohane.
Vaatamata eelnevale ei saa siiski öelda, et Elm Streeti luupainaja minu lemmikõudusfilmide hulka pretendeeriks. Korralik õudusfilm võika kolliga, piisavalt verd ja veidi ka üleloomulikkust - pimedas vaadates "töötab" kõige efektiivsemalt. 7/10

14.11.10

Oktoobri lõpu teemad - 66

Mis siis vahepeal toimunud on?
25. oktoober - Alates sellest päevast töötan "uues" kontoris, st firma kolis Suurelt tänavalt Toominga tänavale Jõgeva reoveepuhasti ruumidesse. Muide, just seal käisin aastaid tagasi ülikooli lõputöö tarvis veeproove võtmas ja nii see loodusteaduste bakalaureusekraad tuligi.
28. oktoober - Igati päästev maniküür pärast tööpäeva lõppu. Täpsemalt olin ma taaskord jõudnud otsusele vabaneda oma pikkadest küüntest. Niisiis lasingi Helil need lihtsalt maha lõigata ja jäin kogu maniküüri tulemusega igati rahule, sest vaheldus teebki ju ainult head.

Lisaks eelnevale sai ka garderoobi täiendatud, kusjuures, ühe osa "uutest" asjadest moodustab mu vanaema (!) valitud kraam ning teise osa minu enda leiud (maksumus kokku - ... [trummipõrin] ... 0 eeku). Niisiis, esimene grupp: butterfly by Matthew Williamson superilus suvine topp, papaya särk, Donna Karan New York (DKNY) seelik, Next heegelmustriga topp ja üks sarnases stiilis kampsik.
Ja nüüd teine grupp, ehk asjad, mis mul õnnestus suurtest kottidest "välja kaevata": Phoenix roosa kootud pluus, ruuduline seelik, Green Generation by GARDA oranž pitspluus, punane jakk kuldsete nööpidega, Martinelli hall seelik, Finnweari roosad retuusid ja DIVIDED by H&M nunnu roosade nööpidega kampsun.


Muide, vanavanemad võtsid omale uue saksa lambakoera, kelle nimeks sai Astra ja ta näeb hetkel veel Elvisega üpris sarnane välja (kaks musta tonti, haha).

11.11.10

Easy A (2010)

Let`s not and say we did.
Easy A on 2010. aasta romantiline komöödia, mille on kirjutanud Bert V. Royal ja lavastanud Will Gluck (Fired Up - 2009). Osaliselt on film inspireeritud romaanist "Tulipunane kirjatäht" ja selle võtted toimusid Ojais, Californias (Ojai - linn Ventura Countys, Californias).

Gümnasist Olive Penderghast (Emma Stone - Zombieland - 2009) langeb kooli "kuulujutuveski" ohvriks, valetades oma parimale sõbrannale Rhiannonile (Alyson Michalka - sari Hellcats - 2010) kokku loo nädalavahetuse kohtingust väljamõeldud esimese kursuse kolledžiõpilasega. Kuuldused Olive´i "lodevast seksuaalelust" levivad kulutulena ja oma üllatuseks tervitab neiu kogu seda tähelepanu. Kui ta nõustub aitama kaasõpilaste poolt kiusatud homoseksuaalset sõpra, teeseldes, et nad magasid, langeb Olive´i maine totaalselt väärtusetusse seisundisse ja neiu maailm hakkab kontrolli alt väljuma.
Aidates üha rohkemaid klassikaaslasi laienevad ka valed ja Olive peab leidma võimaluse oma au päästmiseks enne kui kooli usufanatt Marianne (Amanda Bynes - Sydney White - 2007) laseb ta välja visata ning kaob Olive´i võimalus oma õnneni jõuda.


Need, kes arvavad, et tegemist on tüüpilise noortekomöödiaga, eksivad täielikult, sest Easy A on midagi enamat - andekas ja teravmeelne. Emma Stone teeb siinkohal fantastilise etteaste, tõestades, et mitte kõik taolised filmid ei ole (pigem) mõttetud ja üheülbalised. Peale suurepärase näitlejakunsti valdamise võib filmis näha Emmat kandmas erinevaid (peaaegu) maailma kõige ägedamaid kingapaare.

Üldse oli iga karakter üpris viimasepeal välja kujundatud ning see pakkus suurt vaatamisrõõmu (näiteks Olive´i isa Dill (Stanley Tucci - The Lovely Bones - 2009) ja ema Rosemary (Patricia Clarkson - Shutter Island, 2010). Tavaliselt on ju rõhk asetatud mõnele põhitegelasele, kuid seda enam oli meeldiv kogeda, et võib näha ka näiteks seitset või veel rohkematki kihvti karakterit, kel on igaühel just isemoodi "kiiksud" küljes.
Ja tegelikult on ju (vähemalt mingis mõttes..) tegemist vägagi realistliku filmiga, sest kes siis ei teaks, mida tähendavad kuulujutud ja milliseid mõõtmeid need võtta võivad ning kui nõme on ainult kõmujuttude põhjal kellegi kohta "adekvaatset" arvamust kujundada. 10/10




Pisike osa mu lemmikmonoloogidest-dialoogidest filmis:

Brandon: Is there an Olive here?
Rosemary: There´s a whole jar of them in the fridge!
***
Mrs. Griffith: [about Micah] He´s not the sharpest Christian in the bible.
***
Olive Penderghast: [to Brandon as she takes off her panties] Relax. Jesus. What is with you gays? Are you really that repulsed by lady parts? What do you think I have down there? A gnome?
***
Brandon: [to Olive] So, what´s with your new look? It´s very whore couture.