31.12.10

2010 kui FILMIaasta


Kuna käes on 2010. aasta viimane päev, mõtlesin, et tekitaks siia pisikese ülevaate filmidest, mida ma lõppeval aastal vaadanud ja arvustanud olen. Neid pole küll palju, sest 2010-nes on olnud üks kiiremaid ja tegusamaid aastaid üldse, aga siiski...
  • Siia blogisse jõudis 17 filmi, millest kuut (Alice In Wonderland, The Twilight Saga: Eclipse, Vampires Suck, Step Up 3(D), Easy A, Let Me In) vaatasime Erikuga kinos.
  • 10 punkti vääriliseks hindasin lausa seitset filmi: The Lovely Bones, Orphan, Alice In Wonderland, An Education, Step Up 3(D), Easy A, Let Me In.
  • 11 filmi 17-st kannavad lõppevat, 2010-ndat aastanumbrit.
  • Minu 2010. aasta lemmikfilmi auväärse tiitli saab aga viimati nähtud thriller Let Me In.
Ma ei hakkagi rohkem fakte siia tekitama, sest graafikutelt ja tabelist saab igaüks ilmselt vajaliku info kätte.
Lugejatele on mul aga selline küsimus:

milline oli Teie lemmikfilm lõppeval, 2010. aastal, mida kindlasti vaadata soovitate?

Minu 10 punkti filmid:

Let Me In (2010)
Easy A (2010)
Step Up 3(D) (2010)
An Education (2009)
Alice In Wonderland (2010)
Orphan (2009)
The Lovely Bones (2009)

*Kõik seitse pilti (suvalises järjestuses) pärinevad lehelt AllMovie ja filmi nimel klõpsates saate lugeda minu täispikka arvustust.

30.12.10

Let Me In (2010)

Innocence dies. Abby doesn't.
Chloë Grace Moretz (Kick-Ass'i Hit Girl) mängib peaosas Abby't, salapärast 12-aastast, kes kolib Oweni (Kodi Smit-McPhee, The Road) kõrvalkorterisse. Owen on sotsiaalselt väljatõrjutud väike poiss, keda koolis julmalt türanniseeritakse. Oma üksinduses loob Owen uue naabritüdrukuga sügava sideme, kuid paratamatult märkab poiss, et Abby ei sarnane mitte kuidagi teistele inimestele Oweni elus.
Kui talvist New Mexico linna haarab õõvastavate mõrvade seeria, peab Owen silmitsi seisma reaalsusega, et see pealtnäha süütu tüdruk on tegelikult metsik vampiir.

Tontlik ja provotseeriv thriller Let Me In on kirjutatud ja lavastatud filmitegija Matt Reeves'i (Cloverfield) poolt, põhinedes müügihitist Rootsi romaanil Låt den Rätte Komma In (Let The Right One In), mille autoriks John Ajvide Lindqvist, ja kõrgelttunnustatud samanimelisel filmil. Let Me In tähistab legendaarse Briti õudusfilmide tootja Hammer Films'i tagasitulekut, olles üle 30 pika aasta esimene film, mis stuudiost välja tuleb.
Peaosades astuvad üles Chloë Grace Moretz (Kick-Ass), Kodi Smit-McPhee (The Road), Oscar'i nominent Richard Jenkins (The Visitor), Elias Koteas (Shutter Island) ja Cara Buono ("The Sopranos").
Owen: Do you want to go steady?
Abby: What do you mean?
Owen: Do you want to be my girlfriend?
Abby: Owen, I'm not a girl.
Owen: You're not a girl? What are you?
Abby: I'm nothing.
Owen: You know, it's ok if you don't want to be my girlfriend. You don't have to make stuff up.
Abby: Can't we just keep things the way they are?
Owen: Yeah, fine. Whatever.
John Ajvide Lindqvist on öelnud just nii:
"I might be the luckiest writer alive. To have not only one, but two exellent versions of my debut novel done for the screen feels unreal. Let The Right One In is a great Swedish movie. Let Me In is a great American movie. There are notable similarities and the spirit of Tomas Alfredson is present. But Let Me In puts emotional pressure in different places and stands firmly on its own legs. Like the Swedish movie it made me cry, but not at the same points. Let Me In is a dark and violent love story, a beautiful piece of cinema and a respectful rendering of my novel for which I am grateful. Again."

Kuigi sõnadest jääb siinkohal ilmselgelt väheks, on vist kõige õigem tsiteerida John Ajvide Lindqvisti. Let Me In on tume ja vägivaldne armastuse lugu, ilus kinoteos.
Chloë Grace Moretz'i ja Kodi Smit-McPhee' näitlejameisterlikkus on lihtsalt võrratu ja naelutab pilgu ekraanile ning ei lase seda enne filmi lõppu kõrvale pöörata. Kohe kindlasti ei ole tegemist näiteks sellise (niivõrd kuivõrd tüüpilise) vampiirifilmiga nagu Twilight ja ma soovitaks Let Me In'i kõigile, kellele meeldivad sügavama sisuga filmid.

Abby ja Oweni omavaheline siiras noor armastus on imetlusväärne, samas kui vastukaaluks on tüdruk verehimuline vampiir ning poissi alandatakse ja piinatakse koolikaaslaste poolt julmalt.
Filmi lõpp-lahendus meeldib mulle samuti väga, sest hoidsin pöialt, et need kaks kas või kuidagi kokku jääks. Igasugune muu variant olnuks südantlõhestav.
Ma arvan, et Let Me In on parim film, mida 2010. aastal näinud olen. See emotsioon on jäänud püsima ka pärast arvestatava aja möödumist. 10/10

29.12.10

18.-23.12 - 75 - Jõuluteemad I

18. detsembril olime Erikuga juba kuskil kell 11 Tartus viimaseid jõulukingitusi otsimas. Külastasime muu hulgas ka Müürilille täikat Genialistide klubis ja Tartu linna suurt jõululaata Raekoja platsi ümbruses. Kumbki eelnevalt nimetatutest ei tootnud kahjuks või õnneks mitte midagi, nii-et suundusime hoopis Rosalind'i poodi mulle Itaalia päritolu šampoonikraami otsima. Ja leidsingi šampooni ning palsami firmalt nimega Erbario Montechiaro, mis toodab looduslikku kosmeetikat. Eelnevalt on mul Itaalia šampoonidega igatahes vägagi positiivsed kogemused.


Järgnevalt suundusime Cinamoni, et ära kasutada aja jooksul kogunenud boonuspunktid ja valisime välja ülimalt heaks osutunud thrilleri Let Me In ning maksime kahe pileti eest kokku vaid 22 eeku, nii-et vedas igas mõttes. Filmi kohta saab muidugi juba eraldi sissekandest lähemalt lugeda.
Kingid soetatud ja filminauding käes, külastasime Eriku vanemaid, sõime natuke ning pärast toidushopingut Selkus (nostalgiliselt minu endise kodutänava omas) kimasimegi Jõgevale.


19. detsembri hommikune ärkamine oli üks üllatavamaid: mul läksid silmad imestusest suureks, kui nägin, et kell on juba 11. Sellist asja juhtub võib-olla paar korda aastas, et mina nõnda kaua põõnata suudan.
Igatahes, pärast taara ära viimist sõitsime maale ja valisime välja oma uue varsti juba aastavanuse (meie jaoks) kodu esimese jõulukuuse. Juttu oli muidugi pisikesest kuusekesest, aga tegelikult tõime koju enam-vähem laeni ulatuva isendi ning see sai otse loomulikult väga-väga ilus ja pidulik. Neljanda advendipühapäeva puhul sisaldas (sisaldab veel praegugi) kuusk ka omajagu violetseid kuulikesi (II-IV advendipühapäevade värv on violetne ning violetsete küünalde süütamine tähendab patukahetsust, ootust ja paastuaega.. violetseid küünlaid meil muidugi ei olnudki...).


Õhtupoolikul käisime mu vanemate juures pisikesel "shopingul" ja saak oli isegi täiesti arvestatav: Silver Screen T-särk, H&M lühikeste varrukatega topp, H&M pikkade varrukatega topp, Logic' kampsun, H&M dressikas + Eriku dressikad. T-särk on muidugi oma pildi poolest kõige ägedam leid!


Jõulud 2010
Tegelikult algasid meie jõulud väikestviisi juba 23. detsembril, mil külastasime mu vanavanemaid. Vahetasime kingipakke, sõime natuke ebatraditsioonilist jõulutoitu (hunnik puuvilju + pisikesed minivõileivad), mina ja vanaema limpsisime pühade puhul Martini Astit ning pärast väikseid vestlusringe kulgesimegi koju tagasi, et jõululaupäevaks valmistuma hakata. Nimelt olime otsustanud valmistada maailma kõige keerulisemat valge šokolaadi-laimikooki. Ausõna, ei olnud sugugi kerge, aga lõpp-tulemus sai üle ootuste hea (kuigi vahukoore vahule saamine oli masendavalt pikk ja tüütu protsess) ja alles ei jäänud mitte ühtegi koogitükki (tulemust pildistada kahjuks samuti ei jõudnud).

Eelnevalt unustasin mainida ka sellist olulist asja, et samal päeval sorteerisime Hebega veel kaupa ja minu leiud olid järgmised: Burberry-stiilis mustriga Eddie Pen'i seelik, Lepelmeier Classics' must seelik, Finnsön'i sinine pluus, roosa kivikestega pluus, mustad haaremi-stiilis püksid ja 2 roosat salli.
Alguses kogusin endale küll tunduvalt rohkem kraami, kuid pärast neid asju läbi vaadates tundus, et kõike ikka vaja ei lähe. Õige ka, sest olukord mu riidekapis pole just kiita (st mitte riidekapis, vaid pigem just kapist väljas, sest kappi paljud asjad ei jõuagi, haha).


Teine pool jõulujuttudest koos ohtra pildimaterjaliga ilmub juba varsti eraldi postituses!

26.12.10

10.-17.12 - 74

Kõik eelnevad pildid pärinevad 10. detsembrist, mil Eestis möllas ringi lumetorm Monika.
13. detsembri maniküüris said mu küüned endale kõige kaunimad jõuluteemalised maalingud, kullasära ja kivikesed, mis on vabalt sobilikud ka aastavahetuse pidustusteks.


14. detsembril oli see ajalooline päev, mil käisin üle viie pika aasta oma hambatohtrit külastamas. Ilmselgelt läks hästi, sest mitte ühtegi auku ei olnud selle pika aja jooksul tekkida jõudnud. Väidetavalt oman "ahvi kannatust" ja selle eest sain kiita ka, nii-et igati õnnestunud käik.
Järgmine hea uudis saabus pärastlõunal, kui võitsin feissbuki kaudu L'Oreal Paris Glam Shine 6H Volumizer huuleläike. Kunagi peaks auhind ka minuni jõudma...

15. detsembril oli taaskord L'Oreali päev, ehk siis võitsin 1.-14. detsembrini kestnud auhinnamänguga L'Oreal Youth Code päeva- ja silmakreemi. Tore, kui õnn vahepeal naeratab!

16. detsembril leidis aset Veevärgi jõuluüritus Kursi Jahilossis.
Enne selle hilise lõunasöögi algust sai veel koos Urve ja Katriniga tunnike viimase juures šampat lahendades veedetud. Natuke pärast poolt kolme olimegi juba kogu seltskonnaga teel Kursi Jahilossi, mis asub Pedja ja Kaave jõgede vahelisel alal, Puurmani lähedal. Jahiloss pärineb aastast 1888 ning kuulus algselt krahv Manteuffelile. Ajaloole on Kursi jahiloss tuttav peaaegu 130 aasta jooksul. Loss sisaldab näiteks järgmiste nimedega tubasid: Winter room, Autumn room, Spring room, Summer room, Mr X... Pildid annavad siinkohal ilmselt asjast parema ettekujutuse.


Igatahes, pärast pisikest ekskursiooni ja pildiringe algaski söömaaeg ning meile pakuti maheveise liha kartuli ja köögiviljadega. Kõigile kingiti ka Olde Hansa magusaid mandleid pisikeses kotikeses ja õhtu jätkudes pakuti veel erinevate jookide kõrval friteeritud banaane miski (alkohoolselt) magusa kastmega.
Meeleolukat vestlust jätkus kuni õhtu lõpuni, mil umbkaudu kuskil kuue ja seitsme vahel Jõgevale tagasi jõudsime.
Toit oli maitsev ja seltskond meeldiv - rohkemat polegi ilmselt tahta.

 

17. detsembril pidas mamps oma sünnipäeva ning just sinna me Eriku ja Elvisega pärast mu tööpäeva suundusimegi. Aitasime teistel (mamps-paps, Martti-Hebe) söögivärki valmistada, tegin väiksed saunaringid ning kunagi algaski pisike 8 inimese + 2 koera sünnipäevaüritus, mis sisaldas ohtralt sööki-jooki (olin õlledieedil, haha), juttu ja muud sünnipäeva juurde kuuluvat.
Ema kingituse tõime Erikuga Helsingis asuvast Muumipoest ja see meeldis talle väga (nagu Muumifännilt eeldada võiski). Igati mõnus perekeskne õhtu!

20.12.10

11.12 - 73 - Elu on seiklus, vol. 2: Helsingi tripp

Kõik sai alguse laupäeva varahommikul kell 03:03, mil kõlas karm äratus minu mobiiltelefonist. Sättisime end valmis ja kell 03:45 olimegi juba teel pealinna suunas. Ilmselt tuleb siinkohal mainida ka teeolusid: 1) Jõgeva-Põltsamaa maantee omas suures osas vaid ühte sõidusuunda ja seegi oli piisavalt lumine; 2) Tallinn-Tartu maantee oli samuti omamoodi nähtus, üllatades nii jää kui ka lumega või siis nende kahe mikstuuriga. Vähemalt ei sadanud ega tuisanud siis veel.

Tallinnasse saabusime umbkaudu kahe tunni möödudes ja asusime autot parkima. Otse loomulikult oli meie tavapärane parkla suletud ning uue leidmiseks sõitsime läbi vähemalt viis-kuus parkimisplatsi. Kes otsib, see leiab: otse terminali ette ja terve päev kokku vaid 70 eegu eest.

Kell 07:30 väljus meie laev M/S Star, mis jõudis Helsingisse vaid kahe tunni möödudes (kell 09:30). Väikseid vahepeatusi tehes võtsime suuna kesklinna, täpsemalt Stockmannis asuvasse meie lemmik-Carrolsisse (kahju, et Eestis enam seda burksiketti ei eksisteeri). Kuna viimane söögikord jäi kuskile kaugele eelmisse päeva, nautisin oma Arizona burksi täielikult.


Piisava aja möödudes alustasime Erikuga jõulushopingut, mida võib vist võrdsustada H&M'i shopinguga, sest peaaegu kõik asjad said just sealt soetatud (mõiste SALE mängis siinkohal kindlasti oma rolli). Igatahes, minu saak oli üpris tagasihoidlik, kuid 100% super: H&M kihiline nude-toonis kleit, koerapildiga T-särk, DIVIDED'i ulmeliselt ägedad kingad, šokolaadi-näomask, orgaanilise apelsinimahla ja päevalilleõliga kehapiim ning üks hiiglaslik sinakas sõrmus. Need asjad pärinevad muidugi erinevatest H&M'idest ning lisaks eelnevale on veel rida esemeid, millest saavad jõulukingid (+ Eriku dressikas) ja neid ma siin ei eksponeeri (v.a. Elvise kommikujulised jõulumaiused).

Muide, nägin nüüd oma silmadega ära kurikuulsa Lanvin for H&M kollektsiooni, mis paistis välja nagu üks suur pettumus (justkui läheks näiteks kuskile Terranova poodi sealset hargnevat massimoodi vaatama). Ausõna, ma poleks sealt mitte ühtegi asja tahtnud, sest need näevad kenad välja vaid reklaamfotodel. Ühesõnaga - pettumus.


Mingil hetkel olime juba üpris väsinud ja parkisime end taas Stocki Carrolsisse, sedapuhku Cocat limpsima ning (mina) šokolaadiga jäätist nautima. Olime seal päris pikalt, enne kui vaikselt sadama poole liikuma asusime. Helsingis sadas kusjuures terve päev paksu lund, aga temperatuur oli ülimalt pehme ja meeldiv.
Enne sadamasse jõudmist leidsime ühe pisikese, eriti kaunilt valgustatud pargi, kus sai veidi mõnusat talveilma nauditud.

Sadam nägi iseenesest välja nagu kirev valjuhääldiga loomaaed (loe: purjus põhjanaabrid).
Kell 18:30 või veidi hiljem väljuski meie laev M/S Baltic Princess. Soetasin sealt oma lemmiku Clinique'i ripsmetuši (umbkaudu 170 eeku soodsamalt kui Eestis - ulme) ja iseenesest mõistetavalt shoppasime kokku terve hunniku söödavat-joodavat kraami (Heineken, Budapest, Marianne jpm). Sellega oli põnev osa läbi ning algas Tallinnasse jõudmise ootamine (ja ilmselgelt üllatusterohke Tallinn-Tartu maantee "igatsemine").

Laeval olid muide julgelt 90% inimestest purjakil soomlased (ohtralt silmiriivavalt riietunud ja käitunud naisi ning moevoolude liikumisest maha jäänud mehi - st jalgpallisärgid, kott-püksid, geelivormid peas jms õudused).


Tallinnasse me igatahes jõudsime (kella 22:00 paiku) ja vaatepilt ei olnudki kõige hullem (alustuseks). Rookisime mu Saabi puhtaks ning asusime linnast välja liikuma. See oli vägagi lihtne, aga ees ootas midagi palju suuremat ja piinavamat, nimelt lume-tormi-tuisu-segune Tallinn-Tartu maantee, kus möllas ilmselgelt pahatujuline Monika. Üldiselt läks tee järjest hullemaks... õigemini see rada, mis teest alles oli jäänud ning mitte ühtegi sahka loomulikult näha polnud. Kui nüüd veel täpsem olla, siis ei olnud ka nähtavust, haha.
Maksimumkiiruseks, mida seal "hullumajas" ideaalsel hetkel (neid oli mõni) aretada sain, oli vist kuskil 75-80 km/h. Teed ei olnud keegi lahti lükanud mitte üheski lõigus. Meie ainuke soov oli Jõgevale jõuda, kuigi vahepeal mulle tundus küll, et sõidan juba igavesti (tegelikult sõitsin kokku 2h 45min).
Kodused ootasid muidugi infot, kas me oleme veel elus/tee peal, ja infovahetusega tegeles Erik.

Mis seal muud, kui jõudsimegi siis lõpuks koju ja see oli ausalt kõige parem tunne. Samas, ekstreemsused ei tee ka vahelduseks üldse halba, kui need eduka lahenduse saavad. Mina jäin igatahes selle Helsingi tripiga rahule, sest sai ju nii mõnigi jõulukink leitud ning ilmselgelt endalegi vinget kraami soetatud... ja korralikku talvesõitu tehtud, talveilma nauditud. Kokkuvõttes üks korralik seiklus. Lõpetasime selle kodus laevalt soetatud Heinekeni rüübates (pingelangus, haha).